“Meil palju sotsioloogilisi ja ajaloolisi uurimusi, mis kinnitavad, et kõrgkultuuride nõrgenemine on seotud seksuaalmoraali allakäiguga ja perekonna institutiooni nõrgenemisega. Nõrgestades uue sugupõlve võimalusi kasvada täisväärtuslikuks ja moraalselt teadlikuks isikuks nõrgestatakse ka kõrgkultuuri võimalusi,” tõdes professor Tapio Puolimatka Objektiivi peatoimetajale Markus Järvile antud intervjuus.
Markus Järvi: Lastekaitsepäeval korraldasime SAPTK Elukultuuri Instituudiga konverentsi “Abielu ja laste kaitse”, mille peaesinejaks oli meie hea sõber, kasvatusteadlane ja filosoof, professor Tapio Puolimatka Soomest. Nüüd on mul hea meel tervitada teda siin Objektiivi stuudios. Tapio, teretulemast Eestisse ja Objektiivi! Mis mulje eilne konverents jättis, milliseid tundeid ja mõtteid see äratas?
Tapio Puolimatka: Ma olin eriliselt rõõmus, et selline konverents korraldati. Kui meil on üks inimrühm – sündimata lapsed – kellel pole inimõigusi, siis ohustab selline olukord meie kõigi inimõigusi. Pole võimalik, et see siia lõppeb. Seadus pürgib alati järjepidevuse poole ja kui me mingil põhjusel määratleme ühte inimrühma nõnda, et neil inimõigused puuduvad, nagu sündimata laste puhul, siis peagi liigitatakse sama loogikaga selle kategooria alla ka teisi inimrühmi – nagu näiteks vanurid.
Võtame näiteks Kanada. Kui arst pakub vanurile ravivõimalusi, siis pakub ta ühe variandina välja ka eutanaasia. On olnud selliseid juhtumeid, et arst selgitab patsiendile, kuidas tema ravi maksab 1800 dollarit ööpäevas. Seejärel aga lisab, et ilmselt saad isegi aru, kuidas eutanaasia oleks praeguses olukorras kõige odavam ja parem variant.
Seega, meil pole mõtet arvata, et kui me praegu, mil sündimata laste õigusi räigelt rikutakse, peame oma suu kinni, ei tuleks see sama asi meile mingil hetkel elus vastu.
MJ: Kui palju Soomes üleüldse avalikult räägitakse tõelises tähenduses laste kaitsmisest, toonitades, et lastel on loomulik õigus emale ja isale ehk oma bioloogilistele vanematele ning nende kõige fundamentaalsem õigus, ehk õigus elule, peaks olema kaitstud?
TP: See on teema, millest rääkijaid tahetakse ehk kõige raevukamalt vaikima sundida. Igaüks teab oma enda südametunnistuse tasandil, et ühiskonnad rikuvad massiliselt laste õigusi. Eelkõige Soomes on abordist rääkimine selline tabu, et kui sa selle esile tood, järgneb sellele tohutult jõuline reaktsioon. Sama juhtub isegi siis, kui sa kaitsed lapse õigust seksuaalsele puutumatusele. Mindki üritati ülikoolist vallandada ettekäändega, et ma avaldasin artikli “Kampaania pedofiilia seadustamiseks”, milles ma olin vastu laste ja täiskasvanute seksuaalsuhete normaliseerimisele. Seda peeti selliseks skandaaliks, et ülikool tahtis mind välja visata. Tõsi küll, see neil ei õnnestunud. Ma arvan, et inimestel on rikutud südametunnistus. Sellepärast nad üritavad raevukalt diskussiooni maha suruda ja kuulutada inimõiguseks abordi, mis tegelikult on meie aja kõige suurem inimõiguste vastane kuritegu.
Mis puudutab aga lapse õigust emale ja isale, siis seda üritatakse tsenseerida isegi kiriklikus arutelus. Kui [Soome luterliku kiriku] kirikukogu istungil tõstis üks delegaat selle esile, segas eesistuja vahele. Ehk siis, ka seda teemat tahetakse määratleda nii, et kui sa räägid laste õigusest emale ja isale, siis solvad sa sellega mõningaid täiskasvanuid – ja seepärast me ei tohiks rääkida laste õigustest. Sellega on praeguseks loodud väga imelik olukord.
MJ: Miks on nii, et meie praegune aeg ja ühiskond on just laste põhiõiguste osas erilises pimeduses?
TP: Ma arvan, et see tuleneb inimese südametunnistuse dünaamikast.
Kui tegemist on eriti suure kuriteoga – sooneutraalne abielu on kuritegu laste vastu ning meil Soomes hiljuti vastu võetud transseadus on kuritegu laste vastu, nagu loomulikult ka abort on kuritegu laste vastu – ei taha keegi meist tunnistada, et meie ühiskond on nendes küsimustes hakanud sarnanema totalitaristlikele ühiskondadele, kus inimõigusi enam ei austata.
See kuritegu on liiga suur, meie aga tahaksime uskuda, et me oleme head inimesed. Me peaksime seetõttu põhjalikult muutma arusaama iseendast, kuna aga inimesed ei talu oma süüd, siis on vaja süüdistada neid, kes selle süü esile toovad. Sellise retoorikaga üritatakse summutada igasugune nende teemadega seonduv arutelu.
Just seepärast on eriti oluline, et kui meile kleebitakse külge mõni silt, me ei vaikiks. Kui sa kaitsed lapse õigusi emale ja isale, siis lüüakse sulle peale “homofoobi” silt, et sul poleks võimalik esindada neid, kelle vastu pannakse ideoloogia nimel toime kuritegu. Või kui sa kaitsed õigust bioloogilise soo kaitsele seadustes, öeldakse, et oled “transfoob”.
Paljud inimesed kardavad neid silte, kuna need võivad kahjustada tööelu ja karjääri.
MJ: Sa väljendasid väga hästi mõtet, et seadused ja seadusandlus tervikuna pürgib loogilisuse ja järjepidevuse poole ning seaduste tagajärjed on loogilised ja koherentsed. Soomes võeti paar kuud tagasi vastu “transseadus”. Millised tagajärjed sellel seadusel ühiskonnale on?
TP: Selle peamine tagajärg on see, et praktikas kaob seadustes bioloogilise soo mõiste. Soomes on uue seaduse kohaselt praegu nii, et iga inimene võib paluda ametlikult fikseeritud soo muutmist ning saab selle lõpule viia pärast 30-päevast järelemõtlemist. Ta võib “sugu vahetada” ühe korra aastas (alguses pidi olema võimalik sugu vahetada korra kuus). Selle tagajärjel nt bioloogilise naise kategooria kaob, kuna ükskõik milline mees võib ükskõik millistel põhjustel “vahetada” oma soo naiseks, saades sissepääsu naistele mõeldud kohtadesse, naiste sporti, naiste riietus- ja duširuumidesse. Kui ta on vanglas, paigutatakse ta seal meeste või naiste poolele vastavalt oma juriidilisele soole. Ehk naiste turvalisuse ja privaatsuse kaitseks rajatud struktuurid kaovad. Seega kaob vundament kogu naiste õiguste kaitsmise tohutult retoorikalt.
Üks dramaatiline tagajärg on laste seisukohast vaadates omakorda see, et selle seadusega rikutakse hirmsal kombel laste õigusi. Oletagem, et lapse isa või ema “vahetab sugu”, näiteks määratleb lapse isa end naisena. Seda käsitletakse “sooparandamisena” ning tal on selle seaduse järgi õigus saada dokumentidesse kirjutada, et ta on alati olnud naine. Sellisel juhul kirjutatakse uuesti ka lapse ajalugu. Kui lapse ajalugu kirjutatakse uuesti, nii nagu tal polekski kunagi olnud isa, vaid kaks ema, ja mõtleme, et ta on poiss, kes peab leidma oma identiteedi mehena, variseb vundament, mille ta isa eeskuju näol peaks leidma, kokku. Sest tema isa on “muutnud” end naiseks, põhjendades seda oma sisetundega.
Tampere ülikooli noorte psühhiaatria professor Riittakerttu Kaltiala protesteeris Soome parlamendi arutelul selle seaduse vastu väga jõuliselt: tema hinnangul peaks kehtima see põhimõte, et esimesele kohale asetatakse lapse, mitte täiskasvanute huvid. See seadus aga rikub laste huve väga selgelt, kuna tema identiteeti kahjustatakse. Ja siis me imestame, miks laste vaimse tervise häired üha paisuvad. Kui vaatame Soome uurimusi, siis laste vaimse tervise häired ja kannatused kasvavad väga selgelt – sinna hulka kuulub eriti ka eriti tüdrukute vastane seksuaalne häirimine. Kui me oleme loonud kultuuri, kus abielu institutsioon on kokku kukkunud ning sellel pole enam mingit rolli näiteks koolihariduses ning selle on asendanud idee vabast seksuaalsusest, siis viib see seksuaalse ahistamise ja vaimse tervise hädade kasvamiseni.
Siia liitub seegi, et Soome vasakliit ja rohelised tahavad parasjagu alandada eapiiri, millal saaks laps oma sugu määratleda – nende ettepanekul võiks seda teha juba 15-aastane laps iseseisvalt. Alla 15-aastane laps saaks aga oma sugu määratleda kas vanemate või lastekaitse loal. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kui alla 15-aastase lapse vanemad ei nõustu oma lapse juriidilise soo vahetamisega, võetakse mängu lastekaitse, mis loomulikult mängib uue sooideoloogia reeglite järgi. Praktikas võidakse vanemate autoriteet täielikult kõrvaldada ning lastega võidakse alustada “soovahetus”-protsessi, millest erinevate uuringute järgi pole mitte mingit psühhiaatrilist abi ning mis on lapse tervisele tohutult kahjulik. Hormoonid ja operatsioonid ei hävita mitte üksnes lapse viljakust, vaid varajase sekkumise korral ka tema seksuaalse toimimisvõime. Üks juhtiv “soovahetusoperatsioone” tegev kirurg tunnistab, et nendest lastest saavad seksuaalsed invaliidid. Seega on jälle tegemist laste vastu jõuliselt suunatud inimõiguste rikkumisega.
MJ: Sinu eilne loeng keskendus laste loomulikule põhiõigusele kasvada ja areneda koos oma bioloogiliste vanematega perekonnas. Kui lastelt see õigus riigi ja kahjulike ideoloogiate mõjul röövitakse, on sellel äärmiselt tõsised psühholoogilised, ühiskondlikud ja kultuurilised tagajärjed. Sa rääkisid ka mitmetest uurimustest, mis neid asju käsitlevad. Kas Sa võiksid palun rääkida lähemalt sellest teemast, mis ühtlasi oli ju ka meie konverentsi peateema?
TP: Me elame identiteedipoliitika ajastul, see on see, mida praegu meile reklaamitakse. Kuid kogu identiteedi mõiste on lahutatud reaalsusest. Lapse identiteet rajaneb tõsiasjale, et talle pärandatakse oma bioloogiliste vanemate, isa ja ema poolt olulisi omadusi. Ainus institutsioon, mis tagab, et laps sünnib oma isa ja ema koju, on naise ja mehe abielu. Ainuke abielu ja sellele rajanevat kultuuri ja kasvatust toetav arusaam on see, et seksuaalelu kuulub abiellu, õpetades samal ajal abielulist truudust ja elukestvust. Sest üksnes siis, kui kehtib truu, elukestev naise ja mehe abielu, on meil strukturaalsed eeldused, et laps sünnib isa ja ema koju ja kasvab seal. Üks perekonnauuringute kõige tugevamalt tõestatud tõsiasi on see, et perekonna stabiilsus on lapse tervet arengu oluline eeldus. Teine uuringute tulemus on see, et väga tähtis on naise ja mehe, isa ja ema sooline erinevus, sest isa ja ema kasvatavad last oma loomusest lähtudes erinevalt.
Kui me sellesse teemasse juba kord süveneme, siis nt Dostojevski pidas seda oma abielukäsituses keskseks teemaks. See tuleb välja ka Anna Dostojevskaja autobiograafiast. Kui naine ja mees on abielus, siis on nende vaated elule erinevad ning abielus tulebki see esile. Kuna abielu on elukestev, siis ei pea seda kartma. Abikaasad ei pea olema samasugused, et teineteisele meeldida, vaid ollakse ülesehitavalt kogu aeg eri meelt. Ja seetõttu elab laps selles erinevuste poolt rikastavas olukorras: tal on kogu aeg kaks teineteisest erinevat nägemust, mis peavad teineteisega dialoogi. Seeläbi ta õpib, kuidas naine ja mees teineteisesse suhtestuvad. Ta võtab oma isa ja ema tugevamad küljed, nagu ema tundelisuse ja isa puhul need omadused, mis isale on loomuomased.
Seega inimeste kooselu rikkus ja mitmekülgsus põhineb osaliselt sugude vahelise erinevuse ja mitmekülgsuse õitsengule.
Kui aga abielukäsitlus muudetakse sooneutraalseks ning meil on ühel hetkel abielud kahe mehe või kahe naise vahel, sünnib olukord, kus laps elab ühe soo poolt valitsetavas maailmas.
Me räägime küll mitmekülgsusest, kuid praktikas loome me lapsele monotoonse reaalsuse. Ehk teise sugupoole poolt pakutud rikkus ja sellele rajanev keskustelu kaob. See on üks probleem samasooliste “abielude” puhul.
Teiseks on see lapsi moraalselt haavav. On palju uurimusi lastest, kes on toodetud lisandumistehnoloogiaga katseklaasis. Nad toovad selgelt esile, et kogevad oma olukorda tõsiselt puudulikuna. Näiteks olukorras, kus naiste paar on tootnud lisandumistehnoloogia abil poisi, kogeb see poiss tohutu puudusena, et ta ei tunne oma isa. Kuidas ta saab aru sellest poolest endas, mis pärineb tema isalt? Kes saab temast aru teismeeas, kui toimub poisi mehisuse areng? Võimalus, et tema maskuliinsed omadused saavad kahe naise poolt tuge, on palju nõrgem.
Need lapsed elavad läbi moraalse segaduse. Loomuldasa laps austab oma vanemaid ja autoriteeti, kuid ühel hetkel jõuab selliste lasteni hämmeldust tekitav arusaamine, et nende vanemad on neist teinud teadlikult isatu või ematu inimese. Moraalne löök võib olla nii suur, et tema usaldus kogu ühiskonna vastu variseb kokku, kuna see on üks suurimaid solvanguid tema identiteedi vastu.
Me teame, et lastel, kes kasvavad ilma isata, on elus keskeltläbi halvemad võimalused. Poisid võivad olla altid minema kriminaalsele teele, kuna neil puudub mehine eeskuju. Tüdrukutel on kalduvus varaste seksuaalsuhete ja teismeea raseduste poole. Ehk siin on nii palju muutujaid. Ja kui me nüüd seadustega õpetame, et isa ja ema perekond ning kahe mehe või naise perekond on samaväärne, anname inimestele täiesti vale sõnumi. Me eksitame seadustega rahvast ja taastoodame käitumismustreid, mis last kahjustavad.
Iga kahjustatud laps, kes ei sirgu oma täide potentsiaalsusesse, ei anna ühiskonnale täit panust ja tõenäoliselt saab temast ühiskonna poolt ülalpeetav. Võib-olla ei panusta ta ühiskonna heaks oma tööga, küll aga vajab ta erinevaid raviprotseduure ehk temast saab ühiskonnale väljaminek. Perekonnakultuuri nõrgestamine on kõige kindlam viis ühiskonda vaesustada, nõrgestada, korrumpeerida ja ühiskonna moraalset struktuuri murda, mille tõttu tuleb omakorda kasvatada politsei võimu jne. Seepärast on meil palju sotsioloogilisi ja ajaloolisi uurimusi, mis kinnitavad, et kõrgkultuuride nõrgenemine on seotud seksuaalmoraali allakäiguga ja perekonna institutiooni nõrgenemisega. Nõrgestades uue sugupõlve võimalusi kasvada täisväärtuslikuks ja moraalselt teadlikuks isikuks nõrgestatakse ka kõrgkultuuri võimalusi.
Võib öelda, et pole olemas rumalamat poliitilist lahendust, kui muuta abielukäsitlus sooneutraalseks ja sookäsitlus arvamuspõhiseks. Pole võimalik ette kujutada rumalamat varianti.
Loomulikult kujutab see endast teed totalitarismi ja nendele, kes seda üles ehitada soovivad, on see üks võimalus. Selleks ohverdatakse inimeste – nii täiskasvanute kui ka laste – heaolu.
MJ: Soomes on nn sooneutraalne abielu olnud jõus juba pea kümme aastat. Kas praegu on juba võimalik tuvastada selle negatiivseid tagajärgi?
TP: Hiljuti viibisin Jyväskylä linna volikogus, kus vaatasime läbi ka noorte heaolu puudutavaid uuringuid. Noorte vaimsed häired on Soomes dramaatiliselt kasvanud. Loomulikult ei soovi ühiskond teadvustada põhjus-tagajärg suhet: kui me lõhume perekonna, lõhume abielumoraali, seksualiseerime noored ja lapsed ning hävitame nende identiteedi vundamendi, loome ebastabiilseid perekondi. Selge on see, et naise ja mehe abielu on kõige stabiilsem perekonnavorm. Meeste “abielu” on seksuaalselt vaba, naiste omad on lühikesed. Kuna mees ja naine täiendavad teineteist, siis muutub perekond stabiilseks just nimelt vastastikuse täiendamise tõttu. Stabiilsuse puudumine toob aga kõige selgemalt kaasa noorte vaimse tervise probleemid. Ja noorte probleemide kasvamine oli täiesti dramaatiline. Kõik vaatasid hirmunult pealt, ent mitte keegi ei soovi mõelda, et me oleme perekonnainstitutsiooni lõhkumise kaudu selle olukorra ise tekitanud.
MJ: Me oleme ka siin Objektiivis jälginud endise ministri ja parlamendi liikme Päivi Räsäneni riiklikku kiusamist ja ahistamist. Kas oskad öelda, kuidas tal praegu läheb?
TP: Siin võin kohe alustuseks tõdeda, et abielu moonutamise seaduse üheks tagajärjeks on sõnavabaduse dramaatiline kitsendamine, mida on selgelt näha Päivi Räsäneni juhtumis. Ehk enne, kui oli jõus loomulik perekonnainstitutsioon, lubati ka sõnavabadust, kuna tegelikkus on selle institutsiooni poolel.
Aga kuna meil sooneutreaalne abieluseadus ja arvamusele põhinev sooseadus, siis need ei kannata vähimalgi määral kriitikat. Päivi Räsäneni vastu on vallandatud täiemahuline ajujaht, millega teda üritatakse väsitada. Tema kohtuprotsess võib kesta isegi viis aastat, kui see läheb läbi kõigi kohtuastmete. Esimese astme kohtu otsus ütles ühemõtteliselt, et Päivi Räsänen ei teinud midagi valesti. Politsei raportid olid samamoodi ühemõtteliselt mõistlikud, sisaldades detailseid põhjendusi, et Räsänen pole sooritanud ühtegi kuritegu. Riigiprokuöri dokument oli aga täiesti kummaline soperdis, mis oli väga halvasti põhjendatud. Ometigi esitatakse sellega süüdistus. Kuigi esimese astme kohus ja politsei ei leidnud alust, jätkab prokuratuur süüdistustega, kuna homoabieluseadus ja sooseadus võimaldavad totalitaristliku võimutsemise. Järgmiseks tahetaksegi teha vihakõneseadused selliseks, et praktikas oleks abielu ja laste õiguste kaitsmine ning soolisuse bioloogilise tõsiasjana käsitlemine seaduse vastane tegevus. Ehk Päivi Räsäneni ahistus tuleb sellest, et kogu totalitaristlik masin – meedia, poliitilis- ja õiguslik masinavärk – on suunatud ühe naise, ühe vanaema vastu. Võib arvata, et see on talle raske koorem. Taotlus on ju see, et temast tehakse pretsedent ning seejärel võib juba rünnata kõiki teisi, kes samu asju kaitsevad.
Järgmise sammuna ähvardatakse aga neid, kes samu väärtusi kaitsevad, et nende lapsed võetakse neilt ära. Need seadused võimaldavad seda. Kui sa usud, et abielu on naise ja mehe vaheline liit ja on olemas seksuaalmoraal, mille kohaselt kuulub seksuaalsus naise ja mehe abiellu, kui sa usud, sugu on bioloogiline fakt, ning kui nüüd oletatakse, et sinu laps VÕIKS olla “translaps” – mis on iseenesest müütiline mõiste –, siis on sinu kodu vaenulik keskkond ja me peame sinu lapse endale võtma. Sellega võidakse kõiki vaikima sundida, sest kes tahaks, et temalt lapsed röövitakse. Praktikas kaob selle tulemusel ka lapsevanemaks olemise bioloogiline vundament. See, et naine on lapse sünnitanud, ei tähenda enam seda, et sa oled selle lapse ema, vaid riik otsustab, kes selle lapse ema on. Emadusest saab juriidiline konstruktsioon, kuna soolisus on juriidiline konstruktsioon.
See on ka Räsäneni juhtumi situatsioon: kui kehtivad mõistusevastased seadused ja tema on ainus kõlav vastuhääl, siis tahetakse teda vaikima sundida.
MJ: Kui palju on Soomes olnud neid, kes on astunud välja hääle Päivi Räsäneni kaitseks, öeldes selgelt välja, et selline peaprokuröri poolne ahistamine kujutab endast sõna- ja usuvabaduse piiramist ning on sellisena ka Soome põhiseaduse vastane tegevus?
TP: Alguses sekkusid sellesse diskussiooni päris mitmed poliitikud, ka liberaalide hulgast…
MJ: Tõelised liberaalid ju peaksidki niimoodi käituma…
TP: Probleem on selles, et liberaalid hääletavad “liberaalsete” seaduste poolt, mis tähendab, et selle olukorra sisemine loogika on selline – millest need poliitikud võib-olla ise aru ei saa – , et nad ise loovad totalitarismi eeldusi ja nad ise takerduvad sellesse võrku. Neile võib alguses tunduda, et päris nii poleks need asjad pidanud minema, kuid nad ei saa aru mitte millestki peale loosungite: võrdsus ja samaväärsus (kuigi siin mingit võrdsust ei looda, vaid rikutakse nõrgemate osapoolte ehk laste ja naiste õigusi).
Protsessi jätkudes ka ühiskonna hääled nõrgenevad, ning ühte vanaema väsitav kaasus ja lämmatav haare tema ümber jätkub.
MJ: Praegu kestavad Soomes koalitsiooniläbirääkimised Koonderakonna (Kokoomus), põlissoomlaste, rootsi rahvaerakonna ja kristlike demokraatide vahel. Kas uus valitsus võiks tuua märke paremast, eelkõige laste õigusi silmas pidades?
TP: Meie probleem on see, et Koonderakonna enamus hääletas transseaduse poolt ja see poleks ilma nende häälteta ka läbi läinud, kuigi Koonderakond oli opositsioonis. Probleem on selles, et Koonderakonnas on tugev liberaalne tiib. Rootsi rahvapartei on aga läbi ja lõhki kultuuriliberaalidest koosnev. Suurem osa põlissoomlastest on enamjaolt konservatiivid isegi nendes abieluküsimustes, ent sealgi leidub selles küsimuses liberaale. Ehk praktikas ei tule tõenäoliselt mingeid samme paremuse poole. Ei tule mingit katset neid mõistusevastaseid seaduseid, nagu sooneutraalset abielu ja transseadust, tagasi pöörata. Ainus asi, mida praeguses seisus võib loota, et läbi ei lähe eutanaasiaseadus, mida parasjagu raevukalt edendatakse. Sellega tahetakse paljud probleemid, mille me ise oleme loonud, kinni katta. Hollandis on võidakse anda isegi noortele võimalus enesetapuks eutanaasia läbi. Soomes on meil see probleem, et puudub julgus näha, et kui meil ongi vastu võetud mingi seadus, ei tähenda see, et me peaksime sellesse kätketud vale heaks kiitma. Kui seadus on ebaõiglane, nagu näiteks sooneutraalne abieluseadus, tuleb see ümber lükata, tagasi pöörata ja selle vastu tuleb sõna võtta. Sellistes seadustes peituv moraalne kuritegu tuleb esile tuua ja paljastada, sest kui me praegu vaikime, saavad meist moraalse kurja kaassüüdlased.
MJ: Tapio, suur tänu Sulle loengu eest! Suur tänu selle suurepärase intervjuu eest, palju Jumala armu Sinu tööle!
TP: Suur tänu! Olid huvitavad küsimused.
Tõlkis Markus Järvi
Intervjuu avaldati algselt portaalis Objektiiv.
