Sooideoloogia

Lühidalt

• Sooideoloogia kohaselt võib inimese sooidentiteet olla erinev tema bioloogilisest soost.
• Soosegadus levib erakordse kiirusega, ohustades eriliselt teismelisi tütarlapsi.
• Üha enam antakse välja ametlikke hoiatusi soosegaduses noortele määratava „ravi“ kohta.

Mis on sooideoloogia?

Sooideoloogia kohaselt on sugu sotsiaalne konstruktsioon, mistõttu inimese sooidentiteet võib olla sama või erinev tema bioloogilisest soost. Sellest ideest lähtuvalt hakati inglise keeles 1950ndatel eristama sõnu „sex“ (bioloogiline sugu) ja „gender“ (sotsiaalne sugu).

Kuigi sooideoloogia ja homoideoloogia näivad pealtnäha erinevad, on nende põhiolemuses palju sarnast. Mõlemad on rajatud konfliktile füüsilise reaalsuse ja identiteedi vahel. Nii homo- kui sooideoloogia kohaselt ei pea inimene moraalsetes valikutes oma bioloogilise kehaga arvestama: ta võib astuda seksuaalsuhetesse ning luua perekonna mistahes soost inimesega. Sooideoloogia läheb aga sammu võrra kaugemale, väites, et inimese füüsilisel kehal ei pruugi olla tema vaimse identiteediga üldse mingit seost: need on kaks eraldiseisvat reaalsust.

Soodüsfooriaks ehk soosegaduseks nimetatakse seega seisundit, kus inimene pole rahul oma bioloogilise sooga, väljendab soovi olla vastassoost või väidab, et on oma geenidest ja anatoomiast hoolimata vastassoo esindaja. Inimesi, kes võtavad omaks „sooidentiteedi“, mis erineb nende bioloogilisest soost, nimetatakse „transsoolisteks“.

Sooideoloogia levib peadpööritava kiirusega. Nii Lääne-Euroopa riikides kui USA-s täheldatakse soosegaduses meditsiinilist sekkumist otsivate laste ja noorte arvu plahvatuslikku kasvu.

Kus on soodüsfooria revolutsioonilised juured?

Kui 14. juulil 1789. aastal algas Bastille vallutamisega Suur Prantsuse revolutsioon, loodeti vabastada hulk poliitilisi vange, kelle uus režiim oleks õigeks mõistnud. Tegelikkuses oli Bastille’s vaid seitse tavalist kurjategijat, kelle seas oli ka filosoof markii Alphonse-Francois de Sade (1740–1814). Tegemist oli pornograafiliste ja vägivaldsete romaanide autoriga, kes vanglast vabanedes asus innukalt revolutsiooni heaks tööle. Oma poliitilistes kirjutistes kutsus ta prantslasi üles lämmatama kristluse juured ühiskonnas. Tema nägemuses ei oleks tohtinud seksuaalne tung ühiskonnas mingil viisil piiratud olla. Seades piiramatu naudingu inimeksistentsi lõppeesmärgiks, püüdis de Sade ühiskonda veenda selles, et pahe on voorus ning piin on meeldiv. De Sade’i nimest on meie keelde tulnud sõna „sadism”.

De Sade’i romaani Juliette tegelane Noirceul ütleb järgmised sõnad: „Ma soovin abielluda kaks korda päevas. Kell kümme hommikul, olles riietatud naiseks, soovin ma abielluda mehega … ning keskpäeval, olles riietatud meheks, soovin ma abielluda homoseksuaaliga, kes on riietatud naiseks.” Nendes ridades on kokku võetud sooideoloogia. De Sade veetis oma elu viimased aastad hullumajas. Tema ideed on aga osaliselt realiseerunud ning teda on peetud paljude tänapäeval normaliseeritud ideoloogiate „prohvetiks“.

De Sade’i düstoopilist võrdsust taotlevale sotsialismile järgnes Karl Marxi ja Friedrich Engelsi nn teaduslik sotsialism, mille kohaselt seksuaalne ja perekondlik moraal ei saa tuleneda inimloomusest, sest inimesel ei olevat püsivat ja kindlat loomust. Marksistlikust vaatenurgast on kõik, mis eksisteerib, mateeria ning seda hingestab pidev liikumine; miski pole püsiv, kõik teiseneb ja muutub.

Sellesse konteksti asetusid mitmed 20. sajandi ideoloogid, kes andsid oma olulise panuse loomuseadusel ja perekonnal rajaneva ühiskonnakorra lammutamiseks. Sooideoloogiaga seoses tuleks eeskätt nimetada Austria neuroloog Sigmund Freudi (1856–1939), kelle arvates olid lapsed sooneutraalsed ja nende seksuaalne orientatsioon kujunes välja alles suhtes vanemate ja keskkonnaga. Prantsuse filosoof Simone de Beauvoir’i (1908–1986) ja teiste radikaalsete feministide jaoks oli naiseks olemine valik, mitte sünnipärane fakt. Näiteks Shulamith Firestone (1945–2012) väitis, et naised, kes on vabastatud oma reproduktiivse bioloogia türanniast (eeskätt rasestumisvastaste vahendite kaudu), saavad alles päriselt valida oma rolli, sõltumata oma bioloogilisest soost.

Meie aega valitsev postmodernislik relativism on ühiskonda tundmatuseni muutnud seksuaalrevolutsiooni vili. Pole enam loomuseadusest tulenevaid üldkehtivaid või vähemalt kõigile ühtemoodi mõistetavaid moraalseid põhimõtteid. Kõik sõltub asjaoludest ja üksikisiku kavatsusest. Sellist relativismi esindavad filosoofid nagu Michel Foucault (1926–1984), kes püüdis ka rehabiliteerida markii de Sade’i oma 1961. aasta teoses Madness and Civilization: A History of Insanity in the Age of Reason ja oma 1966. aastal ilmunud raamatus The Order of Things: An Archaeology of the Human Sciences. Viimast peetakse ka nn homolobi kontseptuaalseks alustekstiks.

Foucault mõjul tuli Ameerika autor Judith Butler välja tervikliku sooideoloogia programmiga 1990. aastal ilmunud teoses Gender Trouble: Feminism and the Subversion of Identity. See oli teatud mõttes seksuaalrevolutsiooni viimane sihtmärk – kõik seksuaalmoraali eeldused on sellega tühistatud; pole enam meest ega naist, sugu on sotsiaalne konstruktsioon, millel ei pruugi olla bioloogilise sooga mingit pistmist. Inimesel, kellel puudub kindlaks määratud inimloomus, puudub ka kindel sugu ning sellest tulenevad kohustused – jääb vaid piiramatu seksuaalne vabadus.

Sooideoloogia kaasaja ühiskonnas

Nii Lääne-Euroopas kui ka USA-s on viimastel aastatel täheldatud soosegaduse plahvatuslikku kasvu laste ja noorte seas.

Tegureid, millega seda seletada, on mitmeid. Üks nendest on kindlasti koolides levivad seksuaalkasvatuse programmid, mille kaudu võidakse lapsi julgustada varakult oma sooidentiteedi kohta küsimusi esitama ning üha enam rutatakse tunnustama neid, kes annavad märku kahtlustest. Ent ka laste ja noorte vaimne tervis on enneolematult halvas seisus. Seda omakorda soodustavad purunenud ja keerulised peresuhted ning aina suurem virtuaalreaalsuse osa laste elus. Leevendust otsides pöörduvad paljud noored subkultuuride, sealhulgas sooga eksperimenteerimise poole.

Näiteks Londoni kurikuulsas Tavistocki kliinikus, kus tegeleti laste ja noorte soosegadust tunnustava „raviga“, tõusis patsientide arv 2015. ja 2020. aasta vahel 400%.[1] Mis aga nende näitajate kajastamise puhul sageli tähelepanuta jäi, oli tõsiasi, et valdav enamus sinna suunatud lastest ja noortest olid juba diagnoositud mõne vaimse häirega (autism, depressioon, bipolaarsus, vms). Soosegadust kirjeldavat tunnet, et „ma olen sündinud vales kehas“ tuleks seega pidada probleemi sümptomiks, mitte põhjuseks.

USA-s puudub usaldusväärne statistika soovahetust soodustava hormoonravi leviku osas, sest selle alustamiseks ei ole paljudes osariikides diagnoosi tarvis. Siiski võib arvata, et selle levik on massiline, sest n-ö sugu „tunnustavate“ operatsioonide arv on 2016. ja 2019. aasta vahel peaaegu kolmekordistunud.[2] Aastatel 2016–2020 tehti üle 48 000 inimesele mingit sorti sugu „tunnustav“ lõikus.

Tähelepanuväärne muutus soosegaduse plahvatusliku leviku juures on ka see, et valdav osa selle all kannatajatest on teismelised tüdrukud. Kui varemalt täheldati soodüsfooriat vaid väga vähestel lastel ja enamasti eelkooliealistel poistel, kes ei soovinud kuuluda eakaaslaste võitluslikku ja omavahel võistlevasse seltskonda, siis nüüd on teismelised tüdrukud selle trendi läänemaailmas üle võtnud. Statistiline plahvatus nende seas viitab selgelt sellele, et tegemist on pigem sotsiaalse kui meditsiinilise probleemiga.

Kuna usaldusväärseid uuringuid selles valdkonnas on veel vähe, siis seda väärtuslikumad on olemasolevad põhjalikumad käsitlused, mis aitavad selle kulutulena leviva sotsiaalse nähtuse tagamaid avada. Näiteks jurist ja uuriv ajakirjanik Abigail Shrier, kes avaldas mahukate intervjuude põhjal raamatu Irreversible Damage: Teenage Girls and the Transgender Craze, viitab samuti sellele, et soosegaduse näol on tegemist lausa nakkusliku nähtusega teismeliste tütarlaste seas. Shrier toob välja, et paljudes lääneriikides nähakse ka just tüdrukute puhul tõelist vaimse tervise kriisi (sh depressioon, enese vigastamine jne). Põhjuseks tuuakse, et tüdrukud on sotsiaalselt tundlikumad ja vastuvõtlikumad. Empaatia ja solidaarsus sõpradega ning sellest tulenev eakaaslaste mõju on samuti suurem tüdrukute seas.

Lisaks vaimse tervise kriisile ja sooideoloogiat kandvale indoktrineerimisele koolides toob Abigail Shrier oma intervjuude põhjal välja ka sotsiaalmeedia tohutu rolli. Lapsed veedavad oluliselt rohkem aega oma interneti „sõpradega“, vahel rohkem kui päris sõpradega, mistõttu üksildus teismeliste seas on järjest süvenev nähtus. Sellesse konteksti asetub transsooliste gurude poolt sotsiaalmeedia platvormidel levitatav subkultuur, mis jääb paljude täiskasvanute eest varjule. Üksildased noored satuvad sellesse võrgustikku aga kergesti – kirjeldades vaid mõnda ebamäärast „sümptomit“ (nt „ma ei tunne ennast oma kehas hästi“), ilmuvad karismaatilised ja mõistvad sõbrad, kes propageerivad hingevaevades teismelistele hormoone ja lõikuseid. Iga sammu sellele teekonnal saadab entusiastlik tunnustus ja toetus, mis paljudel noortel päriselus puudub. Ekstaatiline rõõm, mida lubatakse siis, kui inimene elab oma tõelise identiteedi järgi — n-ö „transrõõm” on võti selle maailma külgetõmbe mõistmiseks.

[1] Marcus Evans, “Freedom to think: the need for thorough assessment and treatment of gender dysphoric children”, BJPsych Bulletin (2020).
[2] National Estimates of Gender-Affirming Surgery in the US, JAMA Network Open, 23 August 2023.

Millised etapid soodüsfoorias läbitakse?

See, missugune näeb välja ühe lapse või noore teekond transsooliseks, sõltub eeskätt tema vanusest. Enne puberteediiga alustavad lapsed puberteeti blokeerivate hormoonide tarbimisega. Need peatavad suguelundite arengu, ent nendel on ka palju teisi mõjusid, sealhulgas lapse ajule.

Kui puberteediiga on juba möödas, siis alustavad noored vastassugupoole hormoonide tarbimisest. Tüdrukute puhul on selleks testosteroon, mida tuleb võtta väga suurtes kogustes, et sellel oleks soovitud mõju — et kehaehitus, hääl, karvakasv jne muutuksid mehelikuks. Mõned nendest mõjudest on püsivad, näiteks võivad muutuda ka näojooned.

Kuna soosegadus ohustab suurel määral tüdrukuid, siis tasub välja tuua ka see, et testosterooni tarbimine võib esialgu tuua kaasa mitmeid neidude jaoks positiivseid muutuseid. Näiteks aitavad hormoonid kontrollida ärevust ning tõstavad meeleolu, mistõttu vaimne enesetunne paraneb. Testosteroon jaotab ümber ka rasva kehal (muutes seda mehelikumaks), mis omakorda võib pakkuda kergendust tütarlastele, kes tunnevad ennast paksu ja kohmakana. Selliste esmaste mõjude tõttu võib tüdrukutele tunduda, et nad on leidnud oma probleemidele lahenduse. Mõlemata sellele, milline on hormoonide mõju pikemas perspektiivis, jagatakse oma rõõmu sotsiaalmeedias ning innustatakse ka teisi seda proovima. Ühtlasi antakse juhiseid, kust saab binder’eid jms nišikaupa, mis kogu sooideoloogilise subkultuuriga kaasneb. Ent tüdruk, kes on testosterooniga kord alustanud, peab selle mõju hoidmiseks jääma eluaegseks tarbijaks. Kuna doosid on suured, siis on see mõistagi ka suur äri.

Hormoonidest järgmine samm tütarlastel on ülakeha operatsioon – mastektoomia ehk rindade eemaldamine. Alakeha lõikused on oluliselt harvemad ning väga riskantsed. Paljudel juhtudel tunneb tütarlaps, kes peab ennast transsooliseks, et kuigi ta ei soovi olla naine, siis ei taha ta päriselt olla ka mees, mistõttu keeruline alakeha operatsioon jääb tegemata.

Lõikused nn soovahetuse teekonnal on aga lõputud, sest kõik inimese keharakud on kas naise või mehe keha rakud, samamoodi tema luud, organid ja kõik muu. Et selle reaalsusega võidelda, on lõikus või „ravi“ vajalik praktiliselt kõige jaoks.

Vastureaktsioonid sooideoloogia propageerimisele

Viimastel aastatel on mitmed meditsiiniorganisatsioonid maailmas andnud välja hoiatusi soosegaduse kergekäelise tunnustamise vastu, viidates ohtudele, mida meditsiiniline sekkumine laste vaimsele ja füüsilisele tervisele kaasa toob. Prantsuse Meditsiiniakadeemia hoiatas  2022. aastal puberteedi blokeerijate  kasutamise eest, tuues välja, et soosegadus noorte seas on „epideemia-sarnane“.[1] Samamoodi Rootsi,[2] Soome[3] ja Norra[4] on andnud ametlikke hoiatusi puberteedi blokeerijate, vastassugupoole hormoonide ja soosegaduses noortele tehtavate lõikuste vastu, kummutades väited, et sellisteks meditsiinilisteks sekkumisteks võib leida alust teadusuuringutest.

Üha enam on tõendeid ka selle kohta, et puberteedi blokeerijad põhjustavad pikaajalisi terviseprobleeme, nagu pöördumatu viljatus, luude kasvu kahjustamine, jms. Seda on nüüdseks tunnistanud ka mitmed meditsiiniprofessionaalid, sealhulgas Ameerika Lastearstide Akadeemia (AAP).

Väide, et nn soovahetus aitab soodüsfoorias lapsi enesetapust säästa, on samuti üha rohkem kahtluse alla seatud. Oma raamatus When Harry Became Sally, toob autor Ryan Anderson välja, et soovahetus ei leevenda enesetapu probleemi nende seas, kes ennast transsoolisena määratlevad. Inimestel, kes on nn soovahetuse läbi teinud, on hoopis 19 korda kõrgem enesetapurisk, mistõttu tuleks küsida, kas meditsiiniline sekkumine on probleemide lahendus või pigem võimendab neid ning põhjustab uusi.

Ka Suurbritannia terviseeksperdid on leidnud, et tõendid pöördumatute mõjudega medikamentide ohutuse kohta ei ole olnud usaldusväärsed.[5] Kurikuulus Tavistocki kliinik Londonis suleti pärast uurimist, mis tuvastas, et lapsi suunati liiga rutakalt oma sugu „vahetama“.

Nii Euroopa riikides kui ka USA-s  jõustavad vastureaktsiooni sooideoloogia propagandale eeskätt soosegaduse läbi teinud noored, esitades hagisid arstide vastu, kes olid valmis nende sugu „vahetama“ enne kui nad võisid seaduslikult suitsetada, alkoholi tarbida või autot juhtida. Nad küsivad, miks lubati neil oma terve keha pöördumatult sandistada, enne kui nad tohtisid sellele teha tätoveeringu. Ajal, mil neil puudus küpsus ja tugi, et oma segaduse tegelikku sisu mõista, võeti neilt igaveseks võimalus astuda tervesse abiellu ja luua perekond. Pikaajaliste mõjude kohta on selles valdkonnas veel väga vähe teadmisi.

Paraku on ka rohkelt näiteid sooideoloogia üha jultunumast võidukäigust. Mõnes riigis jäävad lapsevanemad ilma igasugusest seaduse kaitsest, kui nende alaealine laps avaldab soovi „vahetada“ oma sugu. Näiteks Šotimaal valmistatakse ette seaduseelnõu, mille alusel saaks vangistada lapsevanemad, kes oma lapse valitud sugu ei tunnusta. Kuigi kolmeteistkümnes USA osariigis on laste „soovahetus“ keelatud ning mõnes teises püütakse seda piirata, ei ole mitmes osariigis vanematel seaduse ees mingit alust oma lapsi kaitsta. Nt New York’i, New Jersey ja Kalifornia osariikides on koolide ametlik poliitika tunnustada lapsi nende soodüsfoorias – anda talle uus nimi ja suunata ta kasutama vastassugupoole tualettruumi ilma vanemaid sellest teavitamata. Protesteerivad vanemad riskivad sellega, et soosegaduses laps lõikab nad enesest ära, sest seaduse silmis on nemad oma lapse heaolu ohustajad. Kanadas toob selline olukord kaasa riski lapsest ilma jääda, eriti, kui õhus on hooldusõiguse küsimus ning vanemad on erineval positsioonil lapse soo „tunnustamise“ osas.

[1] Press release of the French National Academy of Medicine, “Medicine and gender transidentity in children and adolescents”, 24.02.2020.
[2] Raymond Wolfe, “Sweden recommends against puberty blockers for children in setback to trans movement”, 25.022022; Jonathon van Maren, “Prominent Swedish hospital ends use of puberty blockers”, 6.05.2021.
[3] Jonathon van Maren, “Finland is protecting children from puberty blockers”, 10 August 2021.
[4] Jonathon van Maren, “Another European country just dealt a devastating blow to the transgender movement”, 13.03.2023.
[5] NHS, “NHS announces independent review into gender identity services for children and young people”, 22.09.2022.

Kokkuvõtteks

Ükski laps ei ole sündinud vales kehas. On teada, et soosegadus laheneb enamusel lastest ja noortest ajapikku iseenesest. Seetõttu on aeg nii sooideoloogia edendajate kui selle vastu võitlejate seisukohast kriitilise tähtsusega. Sooideoloogia propageerimise seisukohast on oluline, et meditsiiniline sekkumine toimuks võimalikult vara. Ent üha enam meedikuid kinnitavad seda, millele panustab ka valdav hulk lapsevanemaid, kes on probleemiga silmitsi sattunud: kõik, mida saab teha selleks, et nn soovahetust edasi lükata, suurendab võimalust, et soosegadus läheb üle.

Kurb reaalsus on aga see, et praegune aeg paistab silma suure hulga katkiste perekondade ning segaduses lastega. Meile püütakse sisendada, et lapsed on paindlikud ning saavad seksuaalrevolutsiooni segatud kokteiliga hakkama. Ent kõik lapsed vajavad kasvamiseks kindlustunnet, mida nende ema ja isa abielul rajanev perekond kõige paremini tagab. Seksuaalrevolutsioon on paljud lapsed neile kasvamiseks vajalikust keskkonnast ilma jätnud, pakkudes lahenduseks reaalsusest üha kaugenevat nägemust inimesest ja perekonnast, mille osaks sooideoloogia kahtlemata on.

Loe lisaks:

Abigail Shrier, Irreversible Damage: Teenage Girls and the Transgender Craze, Regnery Publishing (2020).
Ryan T. Anderson, When Harry Became Sally: Responding to the Transgender Moment, Encounter (2018).
Jennifer Lahl and Kellie Fell, The Detransition Diaries, Ignatius (2024).