Seksuaalkasvatus koolis ja vanemate õigused

Lühidalt

• Vanemad on oma laste esmased kasvatajad ning neil on otsustav sõna kõiges, mis puutub nende laste haridusse. Eriti väärtusküsimustes peab laste haridus lähtuma vanemate tõekspidamistest.
• Seksuaalkasvatus koolis on ideoloogiline tööriist, mis seksualiseerib lapsi, soodustab varajasi seksuaalsuhteid ning propageerib LGBTQ ideoloogiat.
• Seksuaalkasvatus ei ole riigivõimu ülesanne. Küll aga tuleb seista selle eest, et nii perekondades kui ka koolides ja lasteaedades antaks edasi õigeid väärtusi ja kasvatataks voorusi, mis on terve, truu ja harmoonilise abielu ja perekonna aluseks.

Vanemate õigused

Vanemad on oma laste esmased kasvatajad. Vanematel on võõrandamatu õigus ja ka kohustus oma lapsi harida viisil, mis tagab kõige paremini nende füüsilise, psühholoogilise, intellektuaalse ja vaimse arengu. Ka see, mida õpetatakse koolis, peab toetama vanemate pingutusi – eriti, mis puudutab väärtusküsimusi ning inimeseks olemise kõige sügavamaid tõdesid. Kool on vanemate käepikendus, mitte vastupidi.

Seda loomuseaduslikku tõde kinnitab ka põhiseadus, mis sätestab paragrahvis 27, et: „[v]anematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest” ning paragrahvis 37, et : “[l]aste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.”

Üha enam levib aga hoiak, et konservatiivse või kristliku maailmavaatega vanemad, kes ei soovi, et nende lastele õpetatakse koolis perekonna väärtustele vastanduvat nägemust inimese seksuaalsusest ja abielust, on oma lastele ohuks. See hoiak rajaneb eeldusel, et lastel on õigus seksuaalkasvatusele, mida annab riik. Ent paljude lapsevanemate seisukohast ohustab just koolides pakutav seksuaalkasvatus lapse süütust, väärikust ja kõlbelist arengut. Paljudes riikides on seetõttu asutatud ühinguid, et mobiliseerida vanemaid seisma vastu lapsi kahjustavale seksuaalkasvatusele.

Euroopa ja Ameerika koolides on viimasel paaril aastakümnel üha enam levinud nn terviklik seksuaalharidus (Comprehensive Sexuality Education), mida propageeritakse rahvusvaheliste organisatsioonide ja struktuuride kaudu.

Eestis on seksuaalkasvatus põimitud inimeseõpetuse ainekavasse ning praeguseni sõltub palju koolist, mida selle raames õpetatakse. LGBTQ ideoloogia tungimisega riikide seadustesse kaasneb aga enamasti ka vastavasisuline õpe koolides ja lasteaedades, mis sellest lähtuvaid hoiakuid normaliseerib, kusjuures lapsevanemad ei pruugi sellest teadlikud olla.

Kuigi Eestis on nii kool kui ka õpetajad inimese- ja terviseõpetuse raames seatud eesmärkide saavutamiseks vahendite valikul veel üsna vabad, tasub lapsevanematel võtta nende õppeainete osas valvas hoiak, sest surve kasutada kooliprogrammi ideoloogilise tööriistana kasvab. Kindlasti tasub silmad lahti hoida õpikute ja töövihikute osas, ent oluline on ka teada, milliseid lisamaterjale kasutakse või külalisesinejaid kutsutakse, sest sündsusetu ja ideoloogiline materjal võib lasteni jõuda just nii-öelda eriformaatides.

Põhikooli riikliku õppekava paragrahvi 16 lõige 4 ütleb: “Põhikool tagab õpilasele ning vanematele teabe kättesaadavuse õppe ja kasvatuse korralduse kohta ning juhendamise ja nõustamise õppetööd käsitlevates küsimustes. Peamised õppeteemad, vajalikud õppevahendid, hindamise korraldus ja planeeritavad üritused tehakse õpilasele teatavaks õppeveerandi või poolaasta algul.”

Seega on lapsevanematele tagatud õigus teada, mida täpselt ühe või teise aine raames lastele õpetatakse. Kahtluste korral tasub kindlasti õpetaja või kooli juhtkonnaga ühendust võtta ning sõbralikult ent kindlalt täpsemat infot küsida. Eriprojektid ja külalisesinejad peaksid samuti kajastuma kooli e-infosüsteemis.

Eestis on võitlus lapsevanemate õiguse eest olla oma laste esmased harijad veel sisuliselt pidamata ning puudub ka asjakohane kohtupraktika. Seda olulisem on aegsasti valmistuda, et nendel põhiõigustel ei hakataks kunagi riiklike ideoloogiliste ambitsioonide teostamiseks tallama.

Mida kujutab endast seksuaalkasvatus koolis?

Seksuaalkasvatust koolis õigustatakse enamasti sellega, et see: a) aitab vältida seksuaalset riskikäitumist; b) aitab vältida teismeliste rasedust; c) aitab vältida laste seksuaalset kuritarvitamist; d) aitab vältida seksuaalsel teel levivaid haigusi; e) aitab mõista ja sallida seksuaalvähemusi.

Tegelikkuses on erinevates riikides kasutusel olevad seksuaalkasvatuse programmid näidanud, et sõltumata sellest, kui delikaatne üks või teine programm oma sisult on, nende mõjul laste seksuaalne aktiivsus pigem kasvab. See on paratamatu, sest seksuaalkasvatus koolis toob sügavalt isiklikud ja tundlikud teemad avalikku ruumi — sageli ruumi, kus osa kaaslastest on vastassoost. See iseenesest on seksuaalsete teemade käsitlemiseks sobimatu kontekst. Avalik käsitlus, eriti kui sellega kaasneb detailne ja visualiseeritud materjal, tuimestab laste tundlikkust seksuaalsusega seotud küsimustes ning hävitab loomuliku häbelikkuse, mis neid kaitseb. Videote ja arutluste kaudu luuakse seksuaalse vabaduse õhkkond, mis soodustab ka sobimatuid vestluseid õpilaste ja õpetajate vahel.

Seega hoolimata arvamusest, et seksuaalkasvatus õpetab lapsi seksuaalsest riskikäitumisest hoiduma, normaliseerib see erinevaid seksuaalseid praktikaid, sh ebamoraalseid praktikaid ja soodustab nendega eksperimenteerimist. Sageli kuvatakse seksi kui meelelahutust ja naudingut, jättes täielikult kõrvale inimese seksuaalsuse sügavama tähenduse ning sellega kaasneva tohutu vastutuse, mis saab avalduda vaid pühendumise, abielu ja perekonna kontekstis. Kooli seksuaalkasvatus seab lapsed suuremasse ohtu ka seksuaalse ärakasutamise osas, sest lapsi harjutatakse varakult sellega, et täiskasvanud (kes ei ole nende vanemad) tutvustavad neile seksuaalse sisuga materjale.

Paika ei pea ka väide, et seksuaalkasvatus aitab vältida teismeliste rasedust, sest sageli on see just seksuaalkasvatus, mis suunab lapsi ja noori varakult rasestumisvastaste vahendite ja aborditeenuste juurde. Need aga ei aita soovimatut rasedust vältida seksuaalsuhetest hoidumise kaudu, vaid nende võimalike tagajärgede likvideerimise teel. Seega aitab seksuaalkasvatus luua võltsi ohutuse tunde ning anda rohelise tule seksuaalsele eksperimenteerimisele, millel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed.

Kooli seksuaalkasvatuse kaudu normaliseeritakse üha enam ka LGBTQ ideoloogiat. Idee, et inimese sugu võib laial spektril kõikuda, tõukab üha rohkem lapsi ja noori oma soolises identiteedis kahtlema ning kaaluma samasoolisi seksuaalsuhteid. Eriti soodne on pinnas selleks praegu, mil noorte vaimne tervis langeb üha sügavamasse kriisi. Katkised ja keerulised peresuhted süvendavad noorte segadust ning mitte kuhugi kuulumise tunnet. Hingeliselt haavatud lapsed võivad kergemini otsida väljapääsu oma soo või seksuaalsusega eksperimenteerimisest.

Kokkuvõttes võib öelda, et seksuaalkasvatus koolis tekitab ja süvendab lastes segadust, hävitab nende loomuliku ettevaatlikkuse ning püüab asendada moraalinormid isikliku naudingu otsimisega. Rasestumisvastaseid vahendeid (sh abortiivseid vahendeid), aborti, homoseksuaalseid suhteid, soodüsfooriat jms esitatakse kui moraalselt neutraalseid nähtusi. Harvad ei ole ka juhud, kus seksuaalkasvatuse tundides käsitletu tõttu hakkavad lapsed arvama, et nendega on midagi valesti, kui nende elus seksuaalne nauding puudub. Tulemuseks võib olla nii seksuaalsete kogemuste otsimine kui ka endasse tõmbumine ja agressiivsus. Mõlemal juhul röövib seksuaalkasvatus lastelt nende lapsepõlve. See tungib ühiskonna kõige pühamasse sfääri, milleks on perekond. Kuna see kõik toimub suures osas vanemate teadmata, mõjutab see tervet pereelu – kahjustab vanemate ja laste suhteid, rikub vanemate õiguseid, ning mõnedel juhtudel võib pöörata lapsed ka oma vanemate ja nende väärtuste vastu.

Euroopa standardid

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa büroo poolt 2010. aastal koostatud raamdokument „Euroopa seksuaalhariduse standardid” annab soovituslikud suunised seksuaalhariduse rakendamiseks kogu Euroopa piirkonnas.[1] Järgnevalt on toodud valik teemasid, mida soovitatakse koolides käsitleda laste vanuse järgi:

0–4-aastased:

• meeldiv tunne ja nauding oma keha puudutamisest, oma suguelundite puudutamine
• oma keha ja suguelundite avastamine
• õigus sooidentiteete tundma õppida

4–6-aastased:

• eneserahuldamine
• seksuaalteemadel rääkimine (suhtlemisoskused)
• sõprus ja armastus samast soost inimeste vastu; samasoolised suhted
• austus seksuaalsusega seonduvate erinevate normide vastu

6–9-aastased:

• rasestumise vältimise põhiline idee
• erinevad viljastumise viisid
• laste seksuaalõigused – sh õigus seksuaalharidusele

9–12-aastased

• erinevad rasestumisvastased vahendid ja nende kasutamine; müüdid
• seksuaalne orientatsioon
• noorte seksuaalkäitumine (seksuaalkäitumise variatsioonid)
• erinevused sooidentiteedi ja tegeliku bioloogilise soo vahel (lisateema)
• teadliku otsuse tegemine, kas saada seksuaalkogemusi või mitte

12–15-aaastased

• rasestumisvastaste vahendite kasutamine ja nende omandamine
• rasedus (ka samasoolistes suhetes)
• sooidentiteet ja seksuaalne orientatsioon, sealhulgas „kapist välja tulek“/ homoseksuaalsus (lisateema)
• kuidas seksuaalsust asjakohaselt nautida (lisateema)
• nauding, eneserahuldamine, orgasm
• läbirääkimis- ja suhtlemisoskused turvalise ja nauditava seksi huvides
• toimetulek peres ja ühiskonnas esinevate vastuoluliste isiklike (ja isikutevaheliste) normide ja väärtustega
• isiklik (paindlik) vaade seksuaalsusele muutuvas ühiskonnas või rühmas

15+-aastased

• erinevate seksuaalsete orientatsioonide ja identiteetide aktsepteerimine
• muutus võimalikelt negatiivsetelt tunnetelt, jälestuselt ja vihkamiselt seoses homoseksuaalsusega, seksuaalsete erinevuste aktsepteerimise ja tunnustamiseni (lisateema)
• võimestatus nõudmaks oma seksuaalõigusi
• õigus abordile (lisateema)

Nimetatud teemad on vaid valik nendest, mida Euroopa standardites soovitatakse. Kuigi dokumendis leidub ka vähem vastuolulisi teemasid, on Euroopa riikidele antud soovitustel seksuaalhariduseks kokkuvõtlikult siiski kaks põhilist tunnust:

1. Seksuaalkasvatus lähtub ideest, et lapsed on seksuaalsed olendid sünnist alates. Kõik on lubatud, mis ei ole seadusega keelatud. Ei ole õiget ja valet – igaüks ise otsustab, mis talle on hea. Lapsed juhitakse varakult seksuaalsetest teemadest huvituma, mis omakorda soodustab laste ja teismeliste seksuaalset riskikäitumist ja ka pedofiiliat.
2. Seksuaalkasvatuse soovituslikud standardid ei käsitle abielu, truudust, elukestvat abikaasale ja perele pühendumist. Inimese seksuaalsuse loomulik ja sügav tähendus jääb puudutamata – vastupidi, seksuaalsust kuvatakse lahus lastest ja perekonnast.

Kokkuvõtteks

Tänapäeval kasutusel olevad seksuaalkasvatuse programmid (mõnes riigis on need ka juba kohustuslikud) näitavad selgesti, et tegemist ei ole lapse ja perekonna huvidest lähtuva õppeainega, vaid ideoloogilise vahendiga, et erinevaid seksuaalpraktikaid laste ja noorte seas normaliseerida ja propageerida.
Seksuaalkasvatuse eelduseks on, et noored (lapsed) on rohkemal või vähemal määral nagunii seksuaalselt aktiivsed. Laste haakimisest seksi külge võidavad eeskätt tohutu käibega rasestumisvastaste vahendite, abordi– ja pornograafiatööstused. Seda, kui olulise küsimusega on seksuaalkasvatuse ülemaailmse populariseerimise puhul tegemist, kinnitab mitmete ÜRO agentuuride (eeskätt UNESCO, UNFPA) raugematu võitlus selle juurutamise eest. Sageli on ka arenguabi kolmandatele riikidele seotud just seksuaalkasvatuse ning selle poolt propageeritava ideoloogia vastu võtmisega.

Seda olulisem on, et vanemad oleksid oma laste koolides toimuvaga hästi kursis, vajadusel mobiliseeruksid ning sekkuksid, et oma lapsi kaitsta. Vanemate ülesandeks on järeleandmatult nõuda igasuguse seksuaalkasvatuse eemale hoidmist lasteaedadest ja koolidest. Seksuaalkasvatus ei ole kooli ülesanne – koolil ja riigil ei ole voli tungida perekonna pühasse sfääri või lapsi indoktrineerida nende vanemate teadmata.

Mõned praktilised sammud vanemlike õiguste rakendamiseks:

1. Tutvuge üksikasjalikult oma lapse inimeseõpetuse (ka terviseõpetuse jms) õpikute ja töövihikutega. Kui koolis tutvustatakse uusi õppeaineid, sh valikaineid, mille raames võib käsitleda inimese seksuaalsust puudutavaid teemasid, siis uurige samamoodi nende sisu.
2. Jälgige kooli infosüsteemis, milliseid külalisesinejaid kutsutakse (seksuaalsusega seotud teemasid võidakse esialgu käsitleda just nende abil).
3. Paluge oma lapse inimeseõpetuse õpetajalt teavet, kas ja kuidas õpetatakse lapsele seksuaalsusega seotud küsimusi, milliseid materjale (töölehed, videod jms) kasutab õpetaja lisaks õpikule ja töövihikule.
4. Juhul, kui te ei nõustu inimese- või terviseõpetuse või mõne muu sarnase õppeaine raames õpetatavaga, pöörduge klassijuhataja ja õppealajuhataja poole. Kui sellel ei ole soovitud tulemust, siis kontakteeruge teiste lapsevanematega, kes probleemi mõistavad ning tõstatage probleem kooli juhtkonna tasandil.
5. Ennekõike säilitage rahulik meel, kui kohtate erimeelsusi suhetes õpetaja, kooli juhtkonna või teiste lapsevanematega. Teil on täielik õigus olla üksikasjalikult kursis sellega, mida teie lapsele õpetatakse ning arvestades LGBTQ– ja sooideoloogia üha laiemat propageerimist ühiskonnas, on teie ettevaatlikus põhjendatud. Veel enam: vanemlikest õigustest saavad vanemlikud kohustused, kui kõne all on laste kaitsmine neid kahjustavate ideoloogiate eest.

Lisa: Kus on kaasaegse seksuaalhariduse juured?

Perekond ja sellele rajanev kultuur on revolutsioonilistes protsessides alati rünnaku all.

Perekond annab edasi, kasvatab ja kaitseb inimelu. See omakorda tähendab, et inimesel on eesmärk, mis ulatub temast enesest kaugemale ning teda ei ole kerge ideoloogilistel eesmärkidel mõjutada. Kõige kindlam moodus, kuidas hävitada rahvaid, on rünnata nende lapsi. Sest kaotades oma lapsed kaotab inimene tuleviku – kaotab oma maa ning kodu kaitsmise mõtte. Seda printsiipi on totalitaarset võimu ihaldanud režiimid sageli rakendanud.

Friedrich Engelsi (1820–1895) buklett „Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine“ (1884) väljendas ambitsiooni luua n-ö täielikult võrdsete ühiskond: ilma perekonna, eraomandi, riigi ja Jumalata. Engels püüdis teaduslikult demonstreerida, et perekond ei ole loomulik reaalsus, vaid meelevaldne struktuur, mille ajalugu on sünnitanud ning mis ajapikku hääbub. Väidetavalt sündis perekond alles koos klassiühiskonna ja eraomanduse tekkimisega. Perekonnas oli naine ohver ja mees ärakasutaja. Seega kätkesid juba esimesed sammud kommunismi ehitamise teel ideed „naise vabastamisest” teda rõhuvast abielust ja perekonnast.

Marxi ja Engelsi Kommunistliku partei Manifestis (1848) on hüüdlause „Perekonna hävitamine!“, mida autorid õigustavad püüdlusega kaotada ära ka „laste kurnamine vanemate poolt“:

„Aga, ütlete teie, asendades koduse kasvatuse ühiskondliku kasvatusega kaotame me inimeste kõige õrnemad vahekorrad … Kommunistid ei leiuta ühiskonna mõju kasvatusele; nad muudavad ainult kasvatuse iseloomu, nad kisuvad kasvatuse valitseva klassi mõju alt välja.”

Niipea kui bolševikud 1917. aastal võimu haarasid, asuti kummutama traditsioonilist, loomuseadusel rajanevat ühiskonnakorraldust ning seda kandvat perekonnakultuuri. Hariduse riigistamine oli selle programmi oluline osa, millega tehti jõuliselt algust 1920ndatel. See käis käsikäes naiste suunamisega tööle väljaspool kodu, mida omakorda soodustasid seadustatud abielulahutus (1917–18) ja abort (1920).

Lapsed jäid seega olulises osas riigi kasvatada. 1920. aastal kirjutas Aleksandra Kollontai, nõukogude riikliku hoolduse rahvakomissar, ajakirjas Kommunistka: „Kommunistlik ühiskond võtab enda kanda kõik kohustused seoses lapse kasvatamisega.“ Radikaalne seksuaalharidus jõudis tegelikult esmakordselt koolidesse juba 1919. aastal Ungaris Béla Kuni bolševistliku revolutsiooni tulemusel.

Venemaa ja Saksamaa koostöös tehti ettevalmistusi poliitilise revolutsiooni laienemiseks kultuurirevolutsiooniks, eeskätt seksuaalrevolutsiooniks. Marxi-Engelsi Instituut Moskvas oli seotud dr Magnus Hirschfeldi (1868–1935) Seksuoloogia Instituudiga (Institut für Sexualwissenschaft) Saksamaal, mille eesmärgiks oli homoseksuaalsuse normaliseerimine. Dr Hirschfeldi eestvedamisel toimus tihe seksuaalrevolutsiooni ette valmistav koostöö – seksuaalsust nähti kui perekonna institutsiooni ja ühiskondlike struktuuride hävitustööriista.

Kui marksism ründas perekonnainstitutsiooni filosoofilisi aluseid, siis Sigmund Freudi (1856-1939) ja tema järgijate ideed ründasid selle moraalseid aluseid. Freud vastandas kristlikule moraalile, mis rajanes ohvrimeelsusel ja ligimesearmastusel, hedonistliku moraali, mis rajanes naudingul. Tema psühhoanalüütilise teooria tuumaks oli, et inimene tuleks vabastada teda rõhuvatest moraaliseadustest, mis takistavad tal anda vaba voli oma ihadele ja seksuaalsele tungile.

aastal kutsusid nõukogude poliitilised liidrid Freudi õpilase Wilhelm Reichi (1897–1957) Moskvasse loenguid andma, mille tulemusena sündis marksismi ja freudismi ühendav baastekst. Reichi jaoks oli põhiline perekonna „tühistamine“ ning liikumine nö seks-negatiivsest seks-positiivseks ühiskonnaks. Reichi töö on ka 1968. aastal toimunud üliõpilaste ülestõusu aluseks, mille eesmärgiks ei olnud revolutsioon poliitilise võimu vastu, vaid revolutsioon, mis kukutaks ühiskonnas valitsevad moraalinormid.

Reich oli ühtlasi Vera Schmidti töö imetleja. Vera Schmidt pidas Moskvas lastekodu Detski Dom, kus pisikestele lastele õpetati eneserahuldamist ja seksuaalset erutust. Reich tunnustas seda tööd, ning leidis sellest kinnitust „imikute seksuaalsuse“ kohta. Idee, et lapsed on seksuaalsed olendid alates sünnist, on kujundanud seksuaalkasvatuse programme, mis on paljudes lääneriikides tänapäeval kasutusel ning mida propageerivad ÜRO agentuurid ja teised rahvusvahelised organisatsioonid.

Nagu igas revolutsioonis, nii ka bolševistlikus revolutsioonis kasvasid sisemised pinged. Stalin oli eeskätt huvitatud võimust, mille praktikas tagas terroristlik režiim ja mitte seksuaalrevolutsioon. Lev Trotski jällegi oli Vera Schmidti ja Wilhelm Reichi toetaja ning süüdistas Stalinit revolutsiooni reetmises. Trotski jäi alla, mis tähistas seksuaalrevolutsiooniliste ideede viljelemise lõppu Venemaal.

Mitmed seksuaalrevolutsiooni ideoloogid põgenesid Stalini eest Frankfurti. Nn Frankfurdi koolkond koondas marksistlikke sotsiaalteadlasi, kes oma mõttekodade tööd jätkasid. Selle sulges omakorda Hitler ning edasi emigreerusid paljud nendest intellektuaalidest USAsse, kus nad hõivasid juhtivad õppejõukohad tuntud ülikoolides – Harvard, Columbia, Princeton, Berkeley jt, mis omakorda kujunesid nende ideelisteks keskusteks. Nendest ülikoolidest on tulnud ka paljud tänased poliitilised liidrid, mis võib aidata seletada seda, miks tänapäeval näivad marksistliku seksuaalrevolutsiooni jõulised rünnakud tulevat hoopis lääne poolt.

Radikaalne seksuaalkasvatus jõudis USA koolidesse 1960ndatel dr Alfred Kinsey tegevuse mõjul ning Rockefelleri fondi heldel toetusel. Kinsey oli zooloog, kes püüdis tõestada, et homoseksuaalsus on inimeste seas palju enam levinud, kui arvatakse (tema hinnangul oli 10% üldpopulatsioonist homoseksuaalne) ning seega peaks seda pidama normaalseks. Oma „uuringutes“ lähtus Kinsey eeldusest, et lapsed kogevad seksuaalset naudingut alates sünnist. Kurikuulsatesse eksperimentidesse imikutega kaasas Kinsey pedofiile, jäädvustades detailselt laste reaktsioone, kui neid seksuaalselt väärkoheldi ja piinati. „Uuringute“ tulemused avaldati 1952. aastal ilmunud kogumikus, nn Kinsey Reports. Kuigi on tõestatud, et Kinsey manipuleeris andmetega ning tema tegevus oli kriminaalne, on idee, mida ta tõestada püüdis – nimelt, et lapsed on seksuaalsed olendid alates sünnist – siiski aluseks praegu kasutusel olevatele seksuaalkasvatuse programmidele, mida jõudsalt propageerib ka tema poolt asutatud Kinsey Instituut. Alfred Kinsey ise oli kommunist ning Harry Hay sõber. Harry Hay oli maailma esimese „gei õiguste“ organisatsiooni – Mattachine Society – asutaja, mille liikmed kuulusid Nõukogude Liidu poolt juhitud USA Kommunistlikusse parteisse.

Poliitilisele revolutsioonile eelistasid need marksistid kannatlikku kultuurirevolutsiooni, keskendudes perekonnale, haridusele, meediale, popkultuurile. Eesmärgina püsis traditsiooniliste ja perekesksete ühiskonnastruktuuride ümberkujundamine ning loomuseadusele rajanevate moraalinormide tühistamine. Strateegiliselt rünnati vanemate õiguseid olla oma laste esmased kasvatajad ja kaitsjad.

Kultuurimarksistliku indoktrineerimise seatud eesmärk koolides oli algusest peale hävitada laste loomulik süütus, nende häbelikkus ja puhtus ning ettevaatlikkus seksuaalsete praktikate nagu homoseksuaalsus suhtes. See toime on kahtlemata ka tänapäeval koolides õpetataval seksuaalkasvatusel.

Mõistagi ei olnud seksuaalkasvatus üksnes kommunistide tööriist perekonna ja kultuuri lõhkumiseks. Ka natsirežiim Saksamaal kasutas üldharidust oma pere- ja eluvaenulike ideede levitamiseks. 1937. aastal loeti Saksamaa katoliku kirikutes paavst Pius XI ringkirja Mit Brenneder Sorge (Suure kurbusega), mis oli kirjutatud just julgustuseks lapsevanematele jääma truuks Kiriku õpetusele ja seista vastu natside ebamoraalsele indoktrineerimisele koolides ja noorteorganisatsioonides. Ka täna resoneerub see tekst tõsiasjaga, et jõukad valitsused ja rahvusvahelised organisatsioonid kasutavad koolisüsteemi nn reproduktiivtervise ja LGBT–ideoloogilise teavitustöö tegemiseks, nagu 20. sajandi totalitaarsed režiimid seda enda huvidest lähtuvalt laste indoktrineerimiseks tegid.

Oluline on ka meenutada, et ÜRO inimõiguste deklaratsioon (1948) sündis just reaktsioonina õudustele, mida Teise maailmasõja ajal kogeti. Deklaratsioon kaitseb elu, aga ka vanemate õigusi ning sätestab artiklis 26, paragrahvis 3: „Vanematel on oma laste hariduse valikul eesõigus.” Selle fundamentaalse õiguse tagamist peeti eelnevate aastakümnete kogemust arvestades väga oluliseks. Mõisteti, et perekonna isa ei saa olla vaba kodanik vabal maal, kui ta ei valitse oma kodus ning riik püüab iga päev võita tema laste hinge ja südametunnistust.

Tänases ÜRO-s on alusdokumentide vaimsuse paraku asendanud just kultuurimarksistlik visioon, mille kohaselt inimese seksuaalsust puudutav kasvatus perekonnas tuleb asendada kasvatusega riigi poolt. Näiteks ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta kutsub liikmesriike üles „tagama tüdrukutele ja teismelistele nii õiguse saada seksuaalharidust kui ka rasestumisvastaste vahendite ja abordi kättesaadavuse ilma vanemate nõusoleku või sellest teadmiseta“. Viimased 20–30 aastat on ÜRO elu- ja perevaenulik poliitika osavalt maskeerunud populaarsete keskkonnateemade taha. Näiteks Säästva Arengu Eesmärgid, mis määravad liikmesriikide ühised eesmärgid aastaks 2030, sätestavad punktis nr 3 (Tervis ja heaolu): „Tagada 2030. aastaks seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste, sealhulgas pereplaneerimis-, teavitus- ja haridusteenuste üldine kättesaadavus ning reproduktiivtervise lisamine riiklikesse tegevuskavadesse.“

Kokkuvõtteks võib öelda, et seksuaalrevolutsioon ja liikumine nn seksuaalõiguste eest on viinud elu-, pere- ja vanemate vastase seksuaalkasvatuseni lasteaedades ja koolides. Riiklik seksuaalkasvatus annab võimaluse propageerida laste ja noorte seas rasestumisvastaseid vahendeid, aborti, sooideoloogiat, homoseksuaalsust jms. Nii võib seksuaalkasvatus kujuneda rängaks laste kuritarvitamiseks. Lapsed allutatakse perekonda hävitavale revolutsioonile, väites et see on nende enda huvides. Koolides ei ole mingit põhjust tegeleda seksuaalkasvatusega, sest see ei ole riigivõimu funktsioon. Küll aga peaks seisma selle eest, et nii perekondades kui ka koolides ja lasteaedades antaks edasi väärtusi ja kasvatataks voorusi, mis on terve, truu ja harmoonilise abielu ja perekonna aluseks.

[1] Dokumendi tõlkis eesti keelde Eesti Seksuaaltervise Liit, mis on International Planned Parenthood Federation (IPPF) Eesti haru. IPPF on maailma suurim aborditeenuse pakkuja ja ka üks seksuaalkasvatuse propageerimise lipulaevu ÜRO struktuurides.