Varro Vooglaiu arvates on põhimõtteliselt vale, et haigekassa maksab kinni ka meditsiinilise näidustuseta tehtud abordid, siis tuleks maksta ka silikoonrindade eest.
Mõne aja eest kuulsin tuttava kogemusest, kes käis rasedana ühes Tallinna suurtest haiglatest naistearsti vastuvõtul. Mängleva kergusega küsis arst saabuvast emadusest õitsele puhkenud naiselt algatuseks, kas visiidi eesmärk on abort: «Elu ju veel alles ees!» Lisaks pidas doktor vajalikuks anda raske otsuse lihtsustamiseks pisut lisainfot: et raha pärast pole tarvis muretseda, kõnealuse protseduuri eest maksvat niikuinii suures osas haigekassa.
Arvates, et arstide esmaseks ülesandeks on kaitsta elu ja tervist, mõjus selline avang minu tuttavale šokeerivalt ja tal kadus naistearstide suhtes igasugune usaldus. Tõepoolest, kuidas saakski usaldada oma lapse saatuse inimese kätte, kes kohe alguses oli valmis teda hävitama.
Kirglikud debatid
Nii mõnigi kord on väljendatud mõtet, et kuivõrd abort maksab maksumaksjale oluliselt vähem kui lapse ilmaletoomine ning hilisemad tervisele tehtavad kulutused, tuleb raseduse katkestamist käsitleda mitte maksumaksja raha kulutamise, vaid säästmisena. Seda eelkõige juhul, kui sündimata lapsel on tervisehädasid või koguni puue. Seesugusest utilitaristlikust arusaamast nähtub üksnes võimetus probleemi sisu mõista.
Lihtne loogika ütleb, et iga maksumaksja toetab kõike, mida riigieelarvest rahastatakse. Seejuures ei ole kellelgi võimalik kirjutada avalikule võimule ette tingimusi, milleks tema maksuraha kasutatakse. Ja kuigi on tõsi, et see keskmise maksumaksja rahaline panus riigieelarveosasse, mille eest rahastatakse aborte, on väga väike, on moraalses plaanis oluline üksnes fakt, et põhimõtteliselt teostatakse seda protseduuri tema rahalisel toel.
Niisiis peab iga Eesti Vabariigis makse tasuv isik teadvustama, et enam kui kümme tuhat inimest just nimelt inimest, nagu leidis oma 2002. aasta otsuses ka õiguskantsler hukatakse igal aastal enne sündi tema rahalisel toetusel.
Probleemseks muutub olukord seetõttu, et kaugeltki kõik maksumaksjad ei poolda pelgalt naise tahtest lähtuvat aborti. Nagu näitavad aborditeema üle arutledes tekkinud vastasseisud, on sündimata inimese elu sihilik lõpetamine vastuolus paljude inimeste eetiliste tõekspidamistega.
Tõepoolest, sõltuvalt sellest, kummal vaidlevatest pooltest on õigus, käib meie ühiskonnas kas süütute inimeste vastu suunatud massimõrv või rikutakse jämedalt naiste enesemääramisõigust. Seetõttu on probleeme teadvustavate inimeste jaoks tegu mitte pelgalt eelistuste, vaid küsimustega, millele vastust andes ei luba südametunnistus kompromisse.
Põhiõigusevastane
Kahes eelmises lõigus kirjeldatud faktid on sedavõrd vastandlikud, et panevad paljud inimesed nende isiksust lõhestavasse seisundisse. Kuidas teisiti kirjeldada olukorda, milles viibides tuleb endale tunnistada, et toetad rahaliselt oma eetilistele tõekspidamistele risti vastu käivat tegevust?
Olukorra absurdsust võiks piltlikustada vägistamisgrupeeringuid doteeriv feminist, orjapidajaid subsideeriv inimõiguslane või eugeenilisi uuringuid rahastav puuetega inimeste õiguste edendaja. Kui inimene valib oma väärtussüsteemiga nii vastuolus oleva teguviisi vabatahtlikult, on ta kas vaimuhaige või on tema eetilised tõekspidamised üksnes deklaratiivsed.
Inimest vägivaldselt vaimuhaigusega sarnasesse seisundisse panna on nii ebaõiglane, et sealjuures riskitakse mõtlemapanevate tagajärgedega, on raske kujutleda efektiivsemat võimalust hävitada inimväärikust kui sundida kedagi järjepidevalt oma veendumuste vastaselt käituma. Leides end sellises olukorras, ei ole inimesel palju valida.
Võib alistuda ning aja möödudes oma tõekspidamised rutiiniks muutunud silmakirjalikkusega jalge alla tallata või mässata süsteemi vastu, hoidudes maksude tasumisest kõrvale. Kumbki võimalus pole rahuldav, sest üks hävitab eneseväärikuse, teine aga toob kaasa tahtliku õigusrikkumise ning riigi sanktsioonid. Kuivõrd kummagi variandi tagant ei paista rahuldavat lahendust, ei saa rääkida valikust. Õnneks eksisteerib ka kolmas võimalus apelleerida põhiõigustele.
Nimelt ütleb meie ühiselu alusdokument, põhiseadus, et igaühel on piiramatu südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, mis tähendab, et kedagi ei tohi sundida tegutsema vastuolus oma eetiliste tõekspidamistega.
Oponendid võivad väita, et lähtudes artiklis järgitud loogikast, ei tohiks maksumaksja raha kasutada ka näiteks kaitseväe kui patsifistide veendumustega vastuolus oleva nähtuse finantseerimiseks. See kriitika on ebatäpne, sest esiteks ei riivata kaitseväge toetades eetilisi tõekspidamisi kaugeltki samaväärselt kui abordi puhul ning teiseks on kaitseväel ühel või teisel kujul ühiskonna väga suure enamuse toetus.
Kui tõmmata paralleel sõjaga, siis ei võeta arvesse, et sõda pole igapäevase ühiselukorralduse normaalne keskkond, ja kui on tegemist agressiivse sõjaga, ei olegi kodanikel kohustust valitsuse tegevust maksude kaudu toetada.
Kehtiva õiguse kohaselt ei saa kedagi sundida südametunnistuse vastaselt relva kandma.
Loomulikult on võimatu lubada igaühel kirjutada riigile ette tingimused, kuidas tema maksuraha võib kasutada. Samas võiks vältida riiklikku finantseerimist valdkondades, milles ühiskonnaliikmete vahel tuleb ette vastuolusid sõltuvalt eetilistest tõekspidamistest.
Enamik aborti pigem pooldavalt suhtuvaist inimestest on nõus, et abort ei ole moraalselt õige tegu, kuid inimesel peab olema vabadus ise oma saatuse üle otsuseid langetada. Isegi kui sellega nõustuda, jääb tõsiasjaks, et ebamoraalset käitumist aktsepteerida ja seda toetada on erinevad teod.
Meditsiinisüsteemi loogika
Väidetavalt tuleb aborti riigieelarvest finantseerida seetõttu, et vastasel korral oleks abordi kättesaadavus vaestele tunduvalt piiratum kui rikastele. Ehk teisisõnu, kui abort on lubatud, peab see olema võrdselt kättesaadav kõigile. Selline sotsiaalsele õiglusele apelleeriv väide on ebaloogiline.
See väide on eksitav, sest eeldab, et igasugune abort on meditsiiniliselt vajalik. Ainult nii saaks seda võrrelda hambaravi või muu protseduuriga, millega leevendatakse mingit tervisehäda. Meditsiiniliste näidustusteta aborte ei tohiks riigieelarvest toetada, maksumaksja raha nii kasutades ollakse põhimõtteliselt vastuolus meditsiinisüsteemi rahastamise loogikaga.
Peaks olema ilmne, et kui haigekassa ei kata kulutusi näiteks juhul, kui soovitakse paigaldada silikoonrindu, eemaldada kortse või teha muud protseduuri, mis tuleneb vaid isiku soovist, mitte aga tervislikust vajadusest, siis ei tohiks maksumaksja raha eest hüvitada ka pelgalt tahtmisest lähtuvat aborti.
Maksumaksja raha tuleks kulutada kas rahastamaks eranditeta üksnes meditsiiniliselt vajalikke või siis lihtsalt kõiki eluhoiakutest tingitud meditsiinilisi protseduure. Hoolimata kriitikast kõlab nii mõnigi kord väide, et abort naise soovil on alati meditsiiniliselt vajalik. Kuid see on absurd: meditsiiniline vajadus saab olla üksnes objektiivne, mitte sõltuda tahtest.
Tugi valikute tegemiseks
Usutavasti teab iga eestlane, et meie rahva iive on juba pikka aega negatiivne ning et kaugel pole enam ka aeg, kui rahvaarv langeb allapoole etnilise grupi püsimajäämise kriitilist piiri.
Seetõttu olgu siinkohal ja eespool öeldu valguses esitatud kõigile ühiskonnas vastutavatel positsioonidel olevatele inimestele avalik üleskutse mitte toetada maksumaksja rahaga kellegi enesekeskset, meditsiinilise vajaduseta ja paljude inimeste moraalseid tõekspidamisi riivavat tegevust. Selle asemel tuleks luua tugisüsteem, mis ulataks tulevastele vanematele abistava käe ja aitaks neil end mitte kõrvalejäetuna tunda.
Alternatiiviks on minna kergema vastupanu teed ning jätkata senises vaimus, pakkudes lapseootel ebakindlaile ning end üksikuna tundvatele vanematele võimalust lõigata läbi nende laste elu ning ühtlasi meie rahva tulevik. Ilmselgelt ei ole abordiga seonduvad probleemid ainuüksi demograafia vallast, kuid jääb faktiks, et iga enne sündi ärapuhutud eluküünal kustub lühtril, mille valguseks on eesti rahvas.
Artikkel ilmus algselt ajalehes Postimees.
