Intervjuu psühholoog Inge Taelaga
Inge Tael on staažikas psühhoterapeut, kes tegeleb ka kriisinõustamise, traumateraapia, pere- ja teiste erivevat liiki teraapiatega.
Mida kujutab endast abort psühholoogilisest aspektist?
Psühholoogilisest aspektist võib seda vaadata väga mitme külje pealt. Lapse saamine on bioloogiliselt inimestesse ja kõikidesse elusolenditesse sisse kodeeritud. See on elu nõue. Kui me seda vastavalt ei teadvusta ning püüame seda kontrollida, siis sellel on omamoodi mõjud. Püüame seda aga kontrollida samamoodi nagu kogu oma käitumist.
Lapse saamise soov naise elus on kõikuv. Kord on see soov suurem, kord väiksem, kuid enamus rasestumisi toimuvad ikkagi ajal, kui naine soovib last. Ta ei mõtle teadlikult, et nüüd on aeg — nüüd on mul korter, nüüd võib saada, vaid see ürgsoov kasvab tema kehast välja.
Enamus rasestumisi toimuvad soovitud ajal ja naine on selle üle õnnelik. Isegi siis, kui tal on füüsiliselt väga kehv olla. See annab hoopis teise hoiaku kogu elu suhtes. Laps hakkab naist mõjutama momendist, kui ta on eostatud. Väga paljud naised ka teavad, millal laps eostus. Nad lihtsalt tunnevad — see on loomulik protsess.
Kui niisugune protsess katkestada, siis seda võib võrrelda jõega, mille voolu läbi lõikamiseks ehitatakse ette tamm. Midagi hakkab kogunema. Kuskil jääb midagi kuivaks ja määrdunuks. Inetud asjad tulevad nähtavale. Ja teisel pool miski ujutab kõik üle. Umbes samasugune protsess toimub ka naise hingeelus. Osa sellest on teadlik, osa sellest on poolteadlik ja osa sellest on sügaval alateadvuses. Kõige tugevamad mõjud ongi alateadlikule hingeelu osale. Alateadvuses oleme rohkem seotud oma bioloogilise olemusega kui teadvuses — teadvuses võime seda eitada, ennast sellest eraldada, alateadvuses me seda teha ei saa. Sellepärast jääb ka väga palju protsesse ja mõjusid, mis abordil psüühiliselt on, inimese eest otseselt varjatuks. Need ei avaldu otseselt, vaid kaudselt. Saksamaal ja Šveitsis on tehtud süvapsühholoogilisi uuringuid. Seal on tuvastatud paarikümne aasta taguseid seoseid, mis näitavad, et näiteks depressiooni ja ärevushäireid saab loogilise rea kaudu siduda just nimelt ammu katkestatud rasedusega. Allasurutud emotsioonid hakkasid kasvama kuni tulid päevavalgele niisuguse psüühikahäirena, mida enam teadvusega reguleerida ei saa.
Kõige tavalisem on see, et enne või pärast aborti — eriti pärast — tunneb naine, et ta on tühi, et tal ei ole enam mõtet. Need on depressiivsed mõtted, mis võivad kesta väga erinevalt. Vastavaid uuringuid on maailmas tehtud ka üsna palju ja on tuvastatud, et umbes 75%-l naistest on võimalik selliste jõuliselt depressiivsete tunnete tekkimine pärast aborti.
On ju ka naisi, kes ütlevad, et abort oli suureks kergenduseks?
See ongi võimalik sellepärast, et inimese hingeelus on erinevad kihid. Üks “3-sentimeetrine” kiht on teadvuse kiht. Sellest oskame endale spontaanselt aru anda ja see on suhteliselt õhuke. Edasi tuleb umbes “30 sentimeetrit” kihti, millest on aimdused. Võime sealt soovi korral midagi teadvustada või välja tõmmata ning vaadata — see on teadlikule lähenemisele suhteliselt kergesti kättesaadav.
“3 cm” on mõtete kiht, “30 cm” on tunnete kiht, aga umbes “3 meetrit” kõige all on sellist kihti, mida ei ole võimalik lihtsalt niisama teadvustada. Ja see on looduse seadus. Seda osa, mida oleme võimelised teadvustama, suudame ka kontrollida, selles seoseid näha ja endale selgeks teha, mis on mis. Kuid mida kaugemale teadvusest ja lähemale alateadvusele liigume, seda vähem on meil võimalik asju kontrollida.
Kust siis tuleb see kergendus? Tihti on siis rasestumine toimunud naise jaoks ebasobival momendil. Ükskõik, mis põhjusel. Sellisel juhul naine loeb endale üles kõik miinused, mida lapse saamine tema olukorras tähendaks ja kui ta raseduse katkestab, siis need miinused nii-öelda langevad ära. Aga need on kõik seotud tema teadliku psüühikaga. Ja ta tunneb tõepoolest kergendust. Väga tihti juhtub ka seda, et naine on enne — ja võib-olla ka vahetult pärast aborti — tundnud suurt kergendust. Kuid mõni aeg hiljem saab ta aru, mida ta on teinud. Ta on endale selgeks teinud igapäevaelu olmelisel tasandil, et tal ei ole võimalik seda last saada, ent ta unustab ära, et peale olmelise tasandi on olemas veel elu sügavamad kihid. Ja sealt tulevad hiljem tagasilöögid. Kas nad tulevad nädala või mõne kuu või mõne aasta pärast, aga nad võivad tulla.
Teadmised loote arengust ja meditsiinist üldiselt täienevad. Pikka aega võis inimese elu algust käsitleda pigem religioosse küsimusena, millele saab vastata uskumuste või arvamuste baasilt. Tänaseks on võimalik teaduslikult tõestada, et inimese elu algab viljastumise hetkel. Ometi aga näib, et faktoloogiliste teadmiste täienedes meie tunnetuslik teadmine kahaneb. Kuidas see on seotud?
See on jällegi looduse seadus. Mõtlemine tapab tunde. See on muuseas õppinud psühholoogide suur häda ja nende inimeste häda, kes on palju psühholoogiaga tegelenud ja kes tahavad palju teada. Kui ma midagi tean, siis see piirab minu võimalust seda asja läbi elada. Sest ma ju tean. Enam ei teki seda tunnet või tunnete läbielamist. Tunded ja mõtlemine on teatud punktides — ja üsna paljudes punktides — teineteise suhtes isegi vaenulikud. Kuidas saavutada harmooniat mõtlemise ja tunnete vahel on terve enesekoolitus, mis võib kesta aastaid ja aastakümneid. Mitte, et ma tapan oma tunded, lükkan nad kõrvale, eitan või surun kuskile alateadvusesse ja tunnen, et olen vaba ning võin liikuda kuskil mõttetasandil. Mitte seda, vaid et mõtted ja tunded teineteist toetaksid, nagu nad vanasti mõnisada aastat tagasi toetasid. See on inimkonna areng. Inimkond areneb samuti nagu üksikindiviid. Oleme lihtsalt jõudnud kogu inimkonnaga niikaugele, et meil tuleb hakata oma sisemise psüühilise või hingelise harmoonia nimel teadlikult töötama. See on enesekoolitus. Harmoonia nimel, mitte teadmise või karjääri nimel. Põhimõtteliselt on tänapäeva teadmistepõhise peadagoogika printsiip absurd. Lapsed õpivad lugema, kirjutama, arvutama. See, mis tuleb mõtlemise kaudu, see tuleb praktiliselt iseenesest — ainult natuke suunata, mõnda võib-olla järje peale aidata. See mis vajab hoolitsust, on tundeelu ja sotsiaalne tahteelu.
Vanemad inimesed pöörduvad mälestustes sageli just tundeloogika juurde tagasi — mis tunne oli, kui ma 5-aastaselt paljajalu porilombist läbi läksin ja soe muda varvaste vahelt pritsis.
Just nimelt. Selleks et targaks saada on vaja vanaks elada! Aistingud talletatakse samuti inimese alateadvusesse ja need hakkavad hiljem mõjutama meie valikuid — seesama soe-külm, meeldiv-ebameeldiv. Me ei tea, miks me midagi väldime või millegi poole püüame. Aga tihtilugu need on isegi beebiaegsed aistingud, mis lükkavad meid kuhugi poole.
Suurem osa Eesti naistest, kes aborti teevad, on juba ühe või kahe lapse emad. Nad teavad, mida elu kandmine tõeliselt tähendab ning ometi otsustavad paljud teisiti, kui võimalus selleks kogemuseks uuesti avaneb. Miks?
Selle taga on arvatavasti tihtilugu just need olmelised kaalutlused. Tänapäeval küll ei ole enam lappidepesemist, küll aga jääb pidev hoolitsemine kellegi teise eest. Mida ratsionaalsema hingelaadiga naine on, seda koormavamaks see talle tasapisi muutub. Palju oleneb sellest, kui palju ta saab abi. Ja just nimelt mehelt, lapse isalt. Kui palju mees lülitub sellesse protsessi ja kui palju naine ise laseb mehel lülituda sellesse nö lapseprotsessi. See on veel omaette küsimus. Paljud emad ei lase isasid oma hoiakuga ligi. Nad on lapsega nii üks, eriti algusperioodil, et mehel ei ole kuhugi juurde tulla. Need on jällegi paljuski alateadlikud käitumisviisid. Ja kui naine tunneb, et ta on üksinda, kui tal on igav, kui ta tunneb, et kõik tema sõbrad-tuttavad lähevad temast mööda, et ta jääb kõigest sellest ilma, mis on nö tõeline elu, mis käib väljaspool kodu, siis ta võib mitte tahta selle kordumist.
Miks häirib mõte kellelegi pühenduda? Ka emana?
Ja ka naisena samamoodi. Siin on jälle need põlvkondliku arengu tendentsid. Üks tendents, mis on ka Eestis märgatav, on see, et isad võtavad üha rohkem lapse kasvatusest osa. Üldiselt ei ole lapsed enam jäetud ainult naise ja ema hooleks. Teine areng on see, et inimese teadvus on jõudnud niikaugele, et ta ei jää enne rahule, kui ta on need asjad endale selgeks mõelnud. Kui vanasti käivitus bioloogiline programm automaatselt — laps oligi kõige tähtsam — siis tänapäeval see enam niimoodi ei ole. Naine peab teadvustama endale, mida ta teeb. Ta peab aru saama sellest, kui tähtis see on lapse jaoks ja elu jaoks üleüldiselt — mitte ainult pisikese lapse jaoks, vaid selleks, kui lapsest kasvab täiskasvanu, et tema hingeelu oleks võimalikult terviklik ja harmooniline. Selles mõttes on jällegi õppimine ja arusaamine tänapäeval hästi vajalik.
Kuidas abort mõjub teistele pereliikmetele?
Pere kontekstis ei jää abort mitte kunagi varjatuks või ilma mõjuta. Isegi siis, kui sellest ei räägita. Oma töös psühhoterapeudina olen sellega hästi palju kokku puutunud. Ma vaatan inimest ja tema hädasid suguvõsa kontekstis. Mis on toimunud selles suguvõsas? Miks inimene niimoodi käitub? Paljud inimesed ütlevad: “Jah, meil on olnud aborte. Meil ei ole sellest kunagi räägitud, aga ma tean.“ Lausa sellisel tasandil, et lapsed loevad erinevatest märkidest midagi välja ning hilisemas elus täiskasvanuna annavad nendele märkidele tähenduse — abordi tähenduse. Kui hakkame siis vaatama, millised on need sündmused suguvõsas, mis on mõju avaldanud, siis esimeses reas tulevadki välja lapsed, kes ei ole saanud sündida või lapsed, kes on ära kutsutud.
Tihtilugu on näha, kuidas vanemate omavaheline suhtlemine abordi tagajärjel muutub, ja väga oluliselt muutub. Võib-olla mitte olmelisel tasandil, vaid sügavamal tasandil, kus on kokkukuuluvustune, süütunne ja muud olemuslikud tunded. Just nimelt kokkukuuluvustunne saab kindlasti kahjustatud süütunnete, leina, enesesse tõmbumise või varjamise kaudu. Ja kui vanemad omavahel ei ole enam nii-öelda täisliidus, siis lapsed tunnevad ennast alati vaeslapse ossa jäetuna. Sealt omakorda hakkavad arenema nende suhtumised, nende sisetunded, millega nad elavad. Tihtilugu tekivad süütunded ka lastel: “Miks mina elan?“ Ja edasi võib tekkida tunne, et ma ei ole väärt elama. Mõnikord on ka vastupidi: “Mina elan ja seega pean kahe eest rügama.“
On inimesi, kes täiesti silmaga nähtavalt ei kanna mitte ainult oma koormat, vaid kes aina võtavad aina juurde, ilma et nad saaksid sinna midagi parata. Nad lihtsalt ei tunne ennast hästi, kui nad ei vea kolme koormat korraga. Siis on tihtilugu näha, et tema perekonnas juhtus midagi. Või ka tema vanematega juhtus midagi — see võib tulla ka üle põlvkonna. Laste elu samas põlvkonnas ja ka järgnevates põlvkondades mõjutavad sellised sündmused väga.
Toon alati abordi mõjude kohta ühe näite. Kui ühel emal on neli last ja üks nendest sureb, siis ülejäänud lapsi, kes elavad, kasvatab ta ilmtingimata teistsuguse tundega, teistsuguste hoiakute ja väärtushinnangutega kui siis, kui tal poleks ükski laps surnud. See on täiesti arusaadav. On valu ja leina, süüdistusi ja enesesüüdistusi ning mida kõike veel. Hoopis teistsugused ootused on teistele lastele kui üks on vahelt ära. Ja lapsed matkivad oma vanemaid selles, kuidas olla inimene. Nemad vaatavad oma ema-isa, kuidas nemad käituvad, ja mõistavad — ahaa, niimoodi ollaksegi lapsevanemad. Kui nendel endal lapsed sünnivad, siis alateadlikult käituvad nad oma lastega lähtudes samadest hoiakutest, mis tema vanematel tema suhtes olid. Ja need lapsed võtavad selle vastu — ah niimoodi ollaksegi emme-issi ja käituvad oma lastega jälle samamoodi. See tähendab, et tugevasti emotsionaalselt täidetud sündmus võib minna edasi mitu põlvkonda ja hakata tekitama sügavaid probleeme. Seal ei ole küll kedagi surnud, aga leinatunded ja süütunded võivad väga hästi edasi kesta.
Abordiga on sama lugu. Keegi on surnud, keegi on vahelt ära, miski on katki läinud. Samu tundeid, mida ema tunneb kas teadlikumalt või ebateadlikumalt, sisendab ta oma lastesse. Lapsed imevad need tunded ema seest ja kannavad edasi oma lastele.
Kuidas olukorda parandada?
Eeskätt muidugi vajaks abordi tegemine palju hoolikamat läbimõtlemist kui täna. Keegi ei taha ju halbu asju teistega arutada. Teisalt jälle, kui naine saaks neid asju arutada kellegagi, kellel puudub selles küsimuses konkreetne omahuvi, kes on neutraalne, siis ta näeks ikkagi oma olukorda hoopis teises valguses ja saaks suuremat selgust sellest, mida ta tahab ja mida ei taha. Abordieelne nõustamine on hädavajalik.
Kas on võimalik, et kõiki teadvuse ja alateadvuse kihte arvestades, mida te eelnevalt kirjeldasite, naine tõesti tahab aborti?
Kui arvestada niimoodi, siis naine ei taha aborti. Sest nii kaugel kui me ka loodusest oleme, ei saa me sealt kunagi päris välja rabeleda. Mitte kunagi. Ja see osa, mis on seotud loodusega, ei taha aborti. Mitte kunagi. See osa meist peab aborti täiesti võimatuks, absurdseks. Siin lähevad inimese kaks olemust — ratsionaalne olemus ja instinktiivne olemus — teineteisega konflikti. Seega on hingeline konflikt aborti alati sisse kodeeritud.
Eestis kannatavad selle konflikti ja koorma all väga paljud inimesed. Kuidas sellises olukorras hinge ravida?
Abort on surm ja surmaga tuleb alati kaasa lein. Leina on võimalik väga mitut moodi läbi elada. On inimesi, kes elavad leina iseseisvalt läbi. See on ka tavaline ja normaalne, kui surm on olnud tavaline ja normaalne. Abort ei ole tavaline surm. Ei ole hauda, ei ole matuseid, ei ole justkui midagi. Ometi on surm toimunud, kusjuures keegi väga lähedane on ära surnud. Arvan, et naised võiksid oma süü- ja häbitunnetest püüda niipalju üle saada, et tulla terapeudi või nõustaja juurde, et kellegagi seda valu, süüd, häbi ja kõiki kaasnevaid tundeid, vaadata. Keegi ei saa neid ära võtta. Aga nõustaja saab aidata neid lahendada, et nad teeksid vähem kahju. Mida teravamaks nad jäävad, seda rohkem hakkavad nad hiljem haiget tegema. Kui nad ära lahendada, kui leida mingisugused viisid, kuidas see leinaprotsess läbi teha, jäävad nad hiljem vähem piinama.
Esimene samm tuleb aga teha ikkagi enne aborti. Kui naine tunneb, et ta seisab abordivaliku ees, siis ta võiks pöörduda kellegi poole ja seda arutada — kas või professionaalse nõustaja poole. Loomulikult on sõbrannadega seda kehv arutada ja nendelt ei saa ka objektiivset pilti.
Teiseks, kui peale aborti tulevad depressioonid või ägedushood, kui inimene tunneb, et tal on midagi viga, siis peaks tulema julgemini. See on lein. See on loomulik. Sellega on võimalik tegeleda.
Intervjueeris: Maria Joanna Madise
