Abordi mõju naiste tervisele — mida uuringud näitavad?

Abordil võivad olla ulatuslikud tagajärjed nii naiste füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Hoolimata kõrgest abortide suhtarvust, ei ole teadaolevalt Eestis neid mõjusid uuritud. 

Abordiga seotud andmete kogumise alusdokumendiks Eestis on raseduse katkemise/ katkestamise andmekaart, mille peavad täitma kõik, kes rasedusi katkestavad või katkenud rasedusega naistele arstiabi annavad. Kaardil dokumenteeritakse naise isikuandmed, varasemate raseduste ja sünnituste andmed ning aborti kirjeldavad meditsiini­andmed. Vastavalt kaardil antud loetelule, tuleb märkida võimalikud tüsistused, mis tekkisid 24 tunni jooksul pärast aborti. Hiljem avalduvate komplikatsioonide kohta teadavaolevalt andmeid ei koguta, vähemalt mitte seoses tehtud abordiga.

Ent suur hulk abordi füüsilistest ja eriti vaimsetest tagajärgedest ei pruugi avalduda kohe. Näiteks abordijärgne sündroom (Post-Abortion Syndrome), mis on üks post-traumaatilise häire vorme, võib avalduda pika aja jooksul. Läbielatud hingeline trauma võib endast märku anda ootamatute intensiivsete mälupiltide, lootega seotud fantaasiate või õudusunenägude kaudu, mõnikord ka seletamatu kurbusega aborteeritud lapse kujuteldaval sünnipäeval või teistel sarnastel asjaoludel. Lisaks ilmneb traumaatilise kogemuse järel teisi häireid nagu unetus, kõrgenenud ärrituvus, keskendumisraskused, masendus ja enesetapumõtted, ellujäänu-süütunne, enesehinnangu langus ja seksuaalelu häired. Ärevuse perioodid võivad vahelduda sügava tuimuse ja passiivsuse perioodidega, süvendades elu üle kontrolli kaotamise ja pidevalt ähvardava ohu tunnet. Selliseid abordiga seostatavaid tagajärgi on võimatu kaardistada vahetult pärast protseduuri.

Kuna aga abort on paljudes riikides viimaste aastakümnete jooksul olnud seaduslikult kättesaadav, on siiski üle maailma läbi viidud arvestatav hulk erinevaid uuringuid, käsitlemaks selle füüsilist ja psühholoogilist mõju naistele, ning ka abordiotsust ümbritsevaid asjaolusid. 

Märkimaks 50 aasta möödumist abordi seadustamisest Suurbritannias, avaldas vanim elupooldav kodanikuorganisatsioon Society for the Protection of Unborn Children (SPUC) 2017. aastal esmakordselt põhjaliku ülevaate praegu kättesaadavatest rahvusvahelistest uuringutest, mis käsitlevad abordi mõju naiste tervisele. 33-leheküljelise faktipõhise ülevaate pealkirjaga „Abort ja naiste tervis“ koostas dr Greg Pike, Adelaide’i Bioeetika Keskuse asutaja, kes on ka dokumenti viimastel aastatel täiendanud. Viimane versioon sellest olulisest kokkuvõttest on kättesaadav ingliskeelsena elektroonilisel kujul siin. 

Mida uuringud näitavad?

• Lähisuhte vägivald on tugev abordi riskifaktor kõikjal maailmas. Londoni kliinikutes läbi viidud uuringu põhjal esines vägivalda aborti teinud naiste lähisuhetes kuus korda rohkem võrreldes nendega, kes pöördusid kliinikusse seoses sünnituseelse tervishoiuga.¹
• Kuigi surma otseselt abordi tagajärjel esineb harva, arvatakse hiljem avalduvate komplikatsioonidega seostatavad surmad enamasti „rasedusega seotud surmade“ hulka (naise surm raseduse ajal või kuni aasta jooksul pärast rasedust).² Need kajastuvad statistikas sageli ebatäielikult ning on puudulikult dokumenteeritud. Olemasolevatest uuringutest nähtub siiski, et aasta jooksul pärast aborti on üldine suremus mistahes põhjusel kõrgem naiste seas, kes on teinud aborti võrreldes naistega, kes sünnitasid või ei olnud üldse rasedad.^3,4,5
• 1997. aasta Soome uuringust nähtus, et aborti teinud naiste seas on enesetapp ligikaudu kuus korda sagedasem võrreldes sünnitanud naistega (lisaks kõrgenenud ohule surra muudel põhjustel).⁶ Teine Soome andmebaasil põhinev uuring aastatest 2001–2012, leidis, et naiste suremus enesetapu tagajärjel oli vähenenud kõikides kategooriates, ent jäänud märkimisväärselt kõrgemaks abordi teinud naistel võrreldes nendega, kes olid sünnitanud, nurisünnituse läbi elanud või üldse mitte rasedad olnud.⁷
• Taani Rahvastikuregistril põhinev uuring, mis vaatles aastatest 1980–2004 pärinevaid andmeid, näitas, et aborti võis seostada kõrgema surmade arvuga naiste seas kuni kümne aasta jooksul pärast protseduuri, võrreldes naistega, kes sünnitasid.⁸
• Füüsiliste mõjude uurimisel tuleb arvestada viimasel aastakümnel toimunud olulise muutusega: kirurgiline abort ei ole enam põhiline aborditegemise meetod, vaid medikamentoosne abort on muutunud tavalisemaks kõikjal maailmas. Siiski esineb kõikide abordi meetodite (ka medikamentoosse abordi) tagajärjel hospitaliseerimist, vereülekandeid, kiirabi väljakutseid, põletikke ning antibiootikumiravi. Medikamentoosse abordi puhul võib esineda ka raseduse jätkumist või mittetäielikku aborti, mis vajab kirurgilist sekkumist.
• Mitmed uuringud on osutanud selgele seosele eelneva abordi ning enneaegse sünnituse vahel järgnevate raseduste puhul.^{9,10,11,12,13,14} Enneaegne sünd omakorda on kaalukalt kõige tugevam kahjulik mõjutegur imikute tervisele.
• Kuigi uuringud abordi mõju kohta naise edasisele viljakusele on jõudnud erinevate järeldusteni, viitavad paljud uuringud abordi seosele erinevate teiste kahjulike tagajärgedega, mis omakorda mõjutavad negatiivselt ka viljakust. Näiteks on teada, et abort võib põhjustada emakakaela vigastusi,¹⁵ ägedaid põletikke,¹⁶ emaka limaskesta õhenemist,^17,18 ning teisi probleeme, mis võivad põhjustada viljatust.
• Medikamentoosse abordi kasuks otsustatakse sageli seetõttu, et seda peetakse „loomulikumaks“, vähem invasiivseks ning privaatseks protsessiks, mis võib toimuda kodutingimustes. Medikamentoosne abort nõuab aga otsest patsiendi osalust ning naine on kõigest toimuvast täielikult teadlik. Paljudele naistele mõjub abordiprotsessi läbitegemine ning eriti täielikult formeerunud tillukese beebi surnukeha nägemine traumeerivalt, sest nad on püüdnud endale sisendada, et „rasedus ei ole veel laps“.¹⁹ 
• Psüühilised tagajärjed varieeruvad ning sõltuvad paljudest asjaoludest. Siiski on tavapärased tühjuse ja mõttetuse tunne, enesehinnangu langus, sügav kurbus. Kanada üliõpilaste seas läbi viidud uuringus kirjeldasid kõik vastanud märkimisväärset leina ka kolm aastat pärast aborti.²⁰ 
• 2006. aastal Uus-Meremaal läbi viidud uuringust nähtub, et 42% aborti teinud naistest kannatasid tõsise depressiooni all intervjuule eelnenud nelja aasta jooksul (peaaegu kaks korda rohkem kui naised, kes ei olnud kunagi rasedad olnud ning 35% enam kui naised, kes olid sünnitanud).²¹ Hilisemas uuringus kinnitas sama uurijate meeskond, et aborti teinud naised kannatasid 30% enam vaimse tervise häirete all võrreldes naistega, kes ei olnud aborti teinud. Sama tulemuseni jõuti ka Ameerikas läbi viidud uuringuga 2016. aastal.²²
• Hiljutine Saksa uuring (2019), mis uuris abordi ja psühhiaatriliste häirete seost 57 770-l naisel, leidis, et abort suurendas terve rea vaimsete häirete riski 75-101%.²³
• Depressiooni, ärevust, post-traumaatilist stressi seostatakse samuti järgnevate rasedustega naiste puhul, kes on eelnevalt teinud aborti.²⁴

Trükis „Abort ja naiste tervis“ juhib tähelepanu veel sellele, et aborti puudutavatel uuringutel on teatud spetsiifilised takistused, millest üks on kättesaadavate andmete kallutatus. Mittetäielikud abordiandmed põhjustavad selle mõju alahindamise. Paljud uuringud, mis vaatlevad abordi füüsilisi riske, kaasavad ainult terveid naisi,²⁵ jättes kõrvale naised, kellel on kõrgem komplikatsioonide oht. Kallutatust tingib ka see, et meeleheitel naised on uuringutest sageli välja jäetud,²⁶ või keelduvad nendes osalemast. Uuringute puhul, mis keskenduvad vaimsele tervisele, on probleemiks ka liiga lühike aeg, mille jooksul andmeid kogutakse. Fenomenoloogilised uuringud viitavad sellele, et naised võivad esialgu hästi toime tulla, kuid aastate jooksul nende hinnang minevikus tehtud abordile muutub, mis avaldub negatiivses mõjus vaimsele tervisele. Lisaks on paljudes riikides tegemist äärmiselt politiseeritud valdkonnaga ning aborti soosivate huvigruppide rahastatud uuringutest nähtub, et abordi negatiivset mõju naiste tervisele püütakse sageli alahinnata (võrreldes näiteks nurisünnituse mõjuga).

Kokkuvõtteks

Mõistagi peaksid naised, kes aborti kaaluvad, saama täpset ning asjakohast informatsiooni, nii protseduuri enda kui ka selle võimalike tagajärgede kohta — kas või juba seetõttu, et valdavalt on tegemist tervete naistega. Lisaks kaasneb abordiga terve rida eetilisi, õiguslikke, sotsiaalseid ja isiklikke küsimusi, mis ei puuduta ühtegi teist protseduuri. Abordi otsuse juures esineb sageli ebakindlust,²⁷ mida seostatakse abordi-järgse hingepiinaga.^28,29,30 Seega on õigeaegne ning asjakohane informatsioon hädavajalik. 

Märkimisväärne hulk uuringutest algavad ja lõpevad kinnitusega, et nii medikamentoosne kui ka kirurgiline abort on „ohutu“. Seda võib eriti täheldada poliitiliselt kontrollitud uuringute puhul – näiteks tõestamaks, et aborti pakkuvad kliinikud ei vaja hospitaliseerimisvõimalusi³¹ või ei pea vastama ambulatoorse kirurgia nõuetele³² või et naised ei saa abordieelsest nõustamisest märkimisväärset kasu.^33,34 Sellega eitatakse lisaks objektiivsele tõele abordi moraalse olemuse kohta ka kõikvõimalikke subjektiivseid aspekte, mida riskid ja ohutus naiste jaoks endas kätkevad.

Aborti puudutav uurimistöö on suures osas alles ees. Ülevaates „Abort ja naiste tervis“ on siiski välja toodud piisav ja mitmekülgne tõendusmaterjal, mis aitab meditsiinitöötajatel ning teistel, kes aborti kaaluvate naistega kokku puutuvad, selgitada abordi võimalikku mõju nende vaimsele ja füüsilisele tervisele. 

Elukultuuri Instituut tänab SPUC-i, kes on selle olulise kokkuvõtte meile kättesaadavaks teinud. Loe ingliskeelset ülevaadet „Abort ja naiste tervis“ siit.

Autorist

Dr Gregory Pike on Londoni Bios Centre’i vanemteadur ning Adelaide’i Bioeetika- ja Kultuurikeskuse asutaja. 2012. aastal loodud keskus lähtub eesmärgist, et uurimis- ning haridustegevuses püsiksid eetilised printsiibid, mille järgi biomeditsiinilisi uuringuid, tervishoidu ning tehnoloogiat edendada, kooskõlas kesksete inimlike väärtustega, sealhulgas iga inimese vääramatu õigusega elule viljastumisest kuni surmani. Dr Pike on pikalt tegutsenud meditsiiniuuringute valdkonnas ning olnud aastaid Southern Cross Bioeetika Instituudi direktor. Ta on töötanud ka Austraalia ülikoolides ning täitnud ülesandeid Riikliku Tervise ja Meditsiiniuuringute Nõukogu tervise-eetika komitees ja teistes riiklikes komisjonides. Ta on avaldanud hulgaliselt meditsiiniteaduslikke ja bioeetika alaseid artikleid. 

---

1. Wokoma TT et al. (2014) A comparative study of the prevalence of domestic violence in women requesting a termination of pregnancy and those attending an antenatal clinic. BJOG 121:627-633.
2. Maailma Terviseorganisatsioon arvestab emade suremuse (maternal mortality) hulka kõik surmad, mis esinevad raseduse ajal või kuni kuus nädalat pärast rasedust, sõltumata selle kestusest. CDC (Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus) ning Ameerika Naistearstide Kolleegium soovitavad pikendada perioodi, mille jooksul esinevad surmad arvestatakse emade suremuse hulka, kuni ühe aastani pärast rasedust nagu seda tehaks praegu rasedusega seotud surmade puhul.
3. Reardon DC et al. (2002) Deaths associated with pregnancy outcome: a record linkage study of low income women. Southern Medical J 95(8):834-841. 
4. Gissler M et al. (2004) Pregnancy-associated mortality after birth, spontaneous abortion, or induced abortion in Finland, 1987-2000. Am J Obstet & Gynecol 190(2):422-7. 
5. Gissler M et al. (1996) Suicides after pregnancy in Finland, 1987-94: register linkage study. Brit Med J 313:1431-4.
6. Gissler M et al. (1997) Pregnancy-associated Deaths in Finland 1987-1994 – definition Problems and Benefits of Record Linkage. Acta Obstet Gynecol Scand 76(7):651-657. 
7. Karalis E et al. (2016) Decreasing mortality during pregnancy and for a year after while mortality after termination of pregnancy remains high: population-based register study of pregnancy-associated deaths in Finland 2001-2012. BJOG DOI 10.1111/1471-0528.14484. 
8. Coleman PK et al. (2012) Reproductive history patterns and long-term mortality rates: a Danish, population-based record linkage study. Eur J Publ Health 23(4):579-574. 
9. Van Oppenraaij RHF et al. (2009) Predicting adverse obstetric outcome after early pregnancy events and complications: a review. Human Reproduction Update 15(4):409-421. 
10. Ancel PY et al. (2004) History of induced abortion as a risk factor for preterm birth in European countries: results of the EUROPOP study. Human Reproduction 19(3):734-40. 
11. Brown JS Jr et al. (2008) Previous abortion and the risk of low birth weight and preterm births. J Epidemiol & Community Health 62(1):16-22. 
12. Van Oppenraaij RH et al. (2009) Op.Cit.
13. Scholten B et al. (2013) The influence of pregnancy termination on the outcome of subsequent pregnancies: a retrospective cohort study. BMJ Open 3:e002803. 
14. Moreau C et al. (2005) Previous induced abortions and the risk of very preterm delivery: results of the EPIPAGE study. Brit J Obstet & Gynaecol 112(4):430-7. 
15. Vt https://www.nhs.uk/conditions/abortion/risks/ 
16. Charonis G & Larsson PG (2006) Use of pH/whiff test or QuickVue Advanced® pH and Amines test for the diagnosis of bacterial vaginosis and prevention of postabortion pelvic inflammatory disease Acta Obstetricia et Gynecologica 85:837-843. 
17. Azumaguchi A et al. (2017) Role of dilatation and curettage performed for spontaneous or induced abortion in the etiology of endometrial thinning. J Obstet Gynaecol Res 43(3):523–529.
18. Wang Y et al. (2018) Association between induced abortion history and later in vitro fertilization outcomes. Int J Gynecol Obstet 141:321–326. 
19. Kelly T et al. (2010) Comparing medical versus surgical termination of pregnancy at 13-20 weeks gestation: a randomised controlled trial. Brit J Obstet & Gynaecol 117:1512-1520. 
20. Curley M & Johnston C (2013) The characteristics and severity of psychological distress after abortion among university students. J Behavioral Health Services & Research 40(3):279-293. 
21. Reardon DC & Cougle JR (2002) Depression and unintended pregnancy in the National Longitudinal Survey of Youth: a cohort study. Brit Med J 324:151-2. 
22. Ni Sullins DP (2016) Abortion, substance abuse and mental health in early adulthood: Thirteen-year longitudinal evidence from the United States. SAGE Open Med 4:1-11. 
23. Jacob L et al. (2019) Association between induced abortion, spontaneous abortion, and infertility respectively and the risk of psychiatric disorders in 57,770 women followed in gynecological practices in Germany. J Affective Disorders 251:107–113. 
24. Scholten BL et al. (2013) The influence of pregnancy termination on the outcome of subsequent pregnancies: a retrospective cohort study. BMJ Open 3:e002803.
25. White K et al. (2015) Complications from first-trimester aspiration abortion: a systematic review of the literature. Contraception 92:422-438.
26. Purcell C et al. (2014) Access to and experience of later abortion: accounts from women in Scotland. Perspectives on Sexual and Reproductive Health 46(2):101-108.
27. Kero A et al. (2001) Legal abortion: a painful necessity. Social Science and Medicine 53:1481-1490. 
28. Kero A et al. (2004) Wellbeing and mental growth – long-term effects of legal abortion. Social Science and Medicine 58:2559-2569.
29. Coleman PK et al. (2005) The psychology of abortion: a review and suggestions for future research. Psychology and Health 20(2):237-271. 
30. Coleman PK et al. (2017) Women who suffered emotionally from abortion: A qualitative synthesis of their experiences. J American Physicians & Surgeons 22(4):113-118. 
31. A hospital admitting privilege is a requirement for a doctor to have a formal agreement, usually by being a staff member, with a nearby hospital to ensure they can admit a patient for treatment. In the context of abortion, admitting privileges are a legislated requirement in some US States to ensure appropriate care. 
32. White K et al. (2015) Op. Cit.
33. Baron C, Cameron S & Johnstone A (2015) Do women seeking termination of pregnancy need pre-abortion counselling? J Fam Plann Reprod Health Care 41:181-185.
34. Brown S (2013) Is counselling necessary? Making the decision to have an abortion. A qualitative interview study. Eur J Contraception and Reprod Health Care 18:44-48.