USA ülemkohtu otsus, millega eitati konstitutsioonilist abordiõigust, on ajaloolise tähtsusega ja on vägagi võimalik, et sellest räägitakse ka sajandite pärast kui ühest kõigi aegade kõige olulisemast kohtuotsusest, kirjutab oma kommentaaris Varro Vooglaid.
Jaanipäeval USA ülemkohtu poolt kohtuasjas Dobbs v. Jackson Women’s Health langetatud otsus on suure ajaloolise tähtsusega. Selle otsuse tuumaks on seisukoht, et USA konstitutsioonist ei tulene õigust abordile ja et seega on osariigid vabad ise abordiga seonduva õiguse üle otsustama.
Teisisõnu pööras ülemkohus selle otsusega ümber kohtu enda poolt 1973. aastal kohtuasjas Roe v. Wade langetatud kurikuulsa, täiesti õigustatult kohtu kõigi aegade kõige halvemaks lahendiks nimetatud ja lubamatu kohtuliku aktivismi üheks peamiseks näiteks kujunenud otsuse, millega kohus tühistas kõigis USA osariikides kehtinud abordipiirangud, tunnistades need väidetava konstitutsioonilise piiramatu abordiõigusega vastuolus olevaks.
Nagu selgitas ülemkohtu enamuse seisukoha sõnastanud kohtunik Samuel Alito (kellega ühinesid kohtunikud Clarence Thomas, Neil Gorsuch, Brett Kavanaugh ja Amy Coney Barrett), oli kohtu 1973. aasta otsus “erakordselt vildakas” ja selle argumentatsioon “silmatorkavalt nõrk”. Ta toonitas, et reaalselt “konstitutsioon ei viita kusagil abordile ja sellist õigust ei kaitsta otseselt mitte ühegi konstitutsiooni sättega.”
Pidades silmas, et ülemkohtu 24. juuni otsus seab piiri kümnete miljonite süütute inimeste tapmisele, on selle tähtsust raske ülehinnata. Kõigi eelduste kohaselt räägitakse sellest kui kõigi aegade ühest kõige olulisemast kohtuotsusest veel sajandite pärast. Ei ole liialdus öelda, et see otsus pole oma moraalselt kaalult väiksem kui 19. sajandil USA-s orjakaubanduse õiguslikult lubamatuks kuulutamine. Pigem on selle kaal oluliselt suuremgi.
Olgugi, et vasakpoolsed kujutavad ülemkohtu mõne päeva eest langetatud otsust mõistusevastasel moel rünnakuna inimõiguste vastu, on see tegelikult inimõiguste seisukohast tohutu suur ja erakordselt oluline võit. Täiesti absurdne ja sügavalt kuri idee, et osa süütute inimeste tahtlik tapmine kujutab endast konstitutsioonilist õigust, on lõpuks (vähemalt USA-s) ajaloo prügikasti visatud. Seejuures ületab kõnealuse otsuse tähtsus kaugelt USA piirid, sest selle tuules peavad ka end inimõiguste etaloniks pidavad Euroopa riigid (sh Eesti) hakkama uuesti küsima, kas õigus tappa sünni eelselt oma lapsi ikka on iseenesestmõistetav ning kas see on reaalselt osaks nö Läänelikest väärtustest.
Tegelikult on USA konstitutsioonis (just nagu ka rahvusvahelistes inimõiguslepingutes ja paljude teiste riikide põhiseadustes) sätestatud mitte õigus abordile, vaid kõigile inimestele ühetaoliselt kuuluv õigus elule. Seetõttu oleks kohus võinud asuda mitte ainult seisukohale, et osariigid on vabad abordi seaduslikkuse üle otsustama, vaid minna palju kaugemale ja otsustada, et ükski osariik ei või laste sünnieelset tapmist seadustada. Just samuti, nagu ei või ükski osariik seadustada orjapidamist. Aga ehk oleks USA kultuurilist ja poliitiliselt olukorda arvestades olnud seda praegu liiga palju tahta.
Igal juhul on kõnealuse otsusega seonduvalt rohkelt põhjust olla tänulik, sest võitluses laste eluõiguse eest on see suur ja oluline samm õiges suunas. Peamiselt peab olema tänulik neile kuuele kohtunikule, kes leidsid endas julgust see ülioluline otsus langetada – ka pärast seda, kui maikuus kohtuotsuse projekt pretsedenditul moel avalikkuse ette lekitati ja kohtunikele selle järgselt hiiglaslikku survet avaldati (kohtunik Kavanaugh suhtes kavandati väidetavalt koguni mõrva). Samuti peab olema tänulik Donald Trumpile, kes USA presidendiks olles nimetas ametisse kolm neist kuuest ajaloolise otsuse langetanud kohtunikust.
Kahtlemata väärivad suurt tänu ka need miljonid ameeriklased, kes on ka lootusetuna näivates oludes aastakümneid lakkamatult palvetanud ja teinud ennastsalgavaid pingutusi ülemkohtu 1973. aasta katastroofilise otsuse ümberpööramiseni jõudmiseks, trotsides nii liberaalse meedia kui ka vasakpoolse poliitilise tiiva pidevat mõnitamist, häbimärgistamist ja marginaliseerimist. Loodetavasti annab saavutatud võit neile uut lootust ja jõudu, et jätkata seismist nende inimeste eluõiguse eest, kes ise enda kaitseks välja astuda ei saa ning keda on alates 1973. aastast tapetud USA-s rohkem kui 60 miljonit.
Kindlasti teeb see Ameerika poliitilisele ja õiguslikule süsteemile au, et see suudab tunnistada oma enda varasemaid hiiglaslikke vigu ja neid vigu ka ümber pöörata – isegi kui see võtab aega aastakümneid. Jääb üle loota, et ehk on 24. juuni otsuse näol tegu tsivilisatsioonilise pöördepunktiga, mis tähistab hetke, kus abordi kui inimajaloo kõige mastaapsema ja rängema inimõiguste rikkumisega seonduvalt hakkavad tuuled pöörduma.
Lõpetuseks võib juhtida tähelepanu veel ühele huvitavale asjaolule. Nimelt sellele, et ülemkohus langetas kõnealuse kohtuotsuse 24. juunil, mil kirikus tähistatakse Ristija Johannese püha. Ristija Johannest, kes tundis pühakirja kohaselt oma ema üsas viibides ära oma Päästja külastuse ja hüppas seepeale rõõmust,* peetakse veel sündimata laste kaitsepühakuks. Mitteusklikud inimesed võivad nimetada seda kokkulangevust juhuslikuks, ent usklikele on selles nähtavad jumaliku ettehoolduse märgid.
Kindlasti on jumaliku ettehoolduse ja üleloomuliku armu märgid nähtavad ka jaanipäeval (ja sel aastal ka Kristuse pühima südame pühal) langetatud kohtuotsuses endas. Nagu on kirjutanud psalmist (Ps 9:11), sõnadega, mis olid ka eilse (traditsioonilise) missa tekstide osaks: “Sinu peale, Issand, loodavad kõik, kes Su nime tunnevad, sest sa ei jäta neid, kes sind otsivad.”
* Luuka 1:41: “Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!”
Artikkel ilmus algselt portaalis Objektiiv.
