Oma identiteeti ja elu mõtet otsivate inimestena on lastel eriline vajadus tunda oma päritolu ja sellega ühenduses elada. Seega on lastel oma bioloogilise päritoluga (oma elu tekkega) seoses kolm põhilist inimõigust, mida ei saa neilt ära võtta, tekitamata mõõtmatut kahju: õigus teada oma bioloogilist päritolu; õigus kasvada oma otseses ja laiendatud bioloogilises perekonnas; ja õigus mõlemast soost vanemale, tõdes prof. Tapio Puolimatka SAPTK Elukultuuri Instituudi konverentsil “Abielu ja laste kaitse”.
Kuidas samasooliste abielu rikub laste inimõigusi
Samasooliste abielu legaliseerimise projekti suurimaid puudusi on, kuidas see peaaegu täielikult eirab laste loomulikku õigust tunda oma bioloogilist isa ja ema ning nendega üles kasvada. Selle asemel, et keskenduda kõige haavatavamatele inimestele – lastele – ja rääkida nende õigusest meie hoolele, keskendutakse täiskasvanutele. Pisendades abielu soolist ülesehitust, ohustab uus seadus laste õigusi identiteedile ja isiklikele suhetele, mis kuuluvad nende kõige põhilisemate inimõiguste hulka. Lastele taoliste mõõtmatult suurte kannatuste ja kahju põhjustamine on moraalne ülekohus, mis ei ohusta mitte ainult ühiskonna moraalset lõime, vaid ka selle kultuurilist potentsiaali, stabiilsust ja heaolu üldiselt.
Kas armastus on olulisem soolisest teineteise täiendamisest?
Kuigi kõikidest abieludest ei sünni lapsi, on abielu erisooline struktuur mõeldud tagama, et iga laps sünnib oma bioloogilise isa ja ema koju. Samasooliste liidud eraldavad lapse juba oma ülesehituselt kas tema bioloogilisest isast või emast.
Samasooliste abielu toetajad võiksid väita, et ehkki oma bioloogiliste vanemate juures kasvamine on ihaldusväärne hüve, ei ole see siiski universaalne inimõigus. Nad võiksid viidata asjaolule, et paljudel juhtudel ei ole see ideaal saavutatav abielulahutuse, vanema surma, äärmise vaesuse või muude kontrollimatute asjaolude tõttu.
Selline argument on siiski problemaatiline. Esiteks, kuigi laste identiteedi- ja suhteõiguste rikkumist ei saa alati vältida, ei tee see kehtetuks normatiivset nõuet, sest “õigused on normatiivsed sidemed”,[i] mitte seaduse-taolised vajadused. Võrrelgem seda lapse õigusega elule. Asjaolu, et paljud lapsed surevad õnnetusjuhtumi, haiguse või looduskatastroofi tõttu, ei tühista õigust elule.
Teiseks on õigluse aluspõhimõtete tõttu raske eitada lapse põhiõigusi identiteedile ja isiklikele suhetele. Inimolenditel on väärtus unikaalsete indiviididena, kes nad on. Kehaliste olenditena on nende bioloogiline päritolu nende unikaalse identiteedi seisukohast keskse tähtsusega. Olla isa ja ema laps on inimesele loomuomane ja individuaalse identiteedi seisukohalt ülioluline. Lapse õigus avastada oma ainulaadne identiteet seoses oma bioloogilise päritolu, isa ja emaga, põhineb seega tema kui ainulaadse indiviidi väärtusel. Lapsel on õigus olla armastatud oma ainulaadses individuaalsuses nende poolt, kes andsid talle elu. Eitada lapse õigust oma unikaalse identiteedi avastamisele tähendaks eitada tema absoluutset väärtust selle unikaalse isiksusena, kes ta on.
Väite, et lapse õigus tunda oma bioloogilist isa ja ema ja nende juures üles kasvada, on loomupärane õigus, võib kokku võtta järgmiselt:
1. Inimlaps on piiratud isikuline olend, kes on loodud lõpmatu isikulise Jumala näo järgi tema isa ja ema kui teineteist täiendavate sooliste olendite bioloogilise liidu kaudu.
2. Seetõttu on tema unikaalse identiteedi üheks aluseks tema isiklik päritolu oma ema ja isa armastussuhtest.
3. Kuna inimlapsel kui unikaalsel indiviidil on olemuslik väärtus, on tal õigus eeldustele, mis on vajalikud tema unikaalse identiteedi teostumiseks.
4. Üks neist eeldustest on kasvada üles armastussuhtes oma bioloogilise päritoluga.
5. Oma unikaalse identiteedi otsimine on lapsele loomuomane. Selle otsingu takistamine tähendab tema inimlikkuse haavamist sügavaimal tasandil.
6. Järelikult on inimlapsel õigus tunda oma bioloogilist isa ja ema ning nende juures üles kasvada. See õigus on kaasasündinud ja loomuomane, kuna see on omane tema kui piiratud isikulise olendi loomusele, mis on loodud tema bioloogilise isa ja ema ühekssaamise vahendusel.
Laste õigus identiteedile ja isiklikele suhetele
Samasooliste abielu kaitstakse sageli väitega, et homoseksuaalid on haavatav ja rõhutud vähemus, kelle õigusi me peaksime kaitsma. Kuid professor Margaret Somerville juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi homoseksuaalid on haavatav rühm, “on nende kui täiskasvanute nõudmised laste vajaduste ja õiguste suhtes teisejärgulised”. Pealegi on laste õiguste kaitsmine kõigi laste huvides, sõltumata sellest, milline on nende seksuaalne orientatsioon hilisemas elus, ja kõigi kodanike huvides, sest ühel eluetapil oleme kõik lapsed.[ii]
Oma identiteeti ja elu mõtet otsivate inimestena on lastel eriline vajadus tunda oma päritolu ja sellega ühenduses elada. Seega on lastel oma bioloogilise päritoluga (oma elu tekkega) seoses kolm põhilist inimõigust, mida ei saa neilt ära võtta, tekitamata mõõtmatut kahju: “(1) õigus teada oma bioloogilist päritolu; (2) õigus kasvada oma otseses ja laiendatud bioloogilises perekonnas; ja (3) õigus mõlemast soost vanemale.[iii] Identiteedi küsimus on inimeseks olemise juures keskse tähendusega. Aristotelese sõnadega: keegi ei tahaks saavutada õnne oma identiteedi kaotamise hinnaga.[iv]
Inimlapse bioloogiline pärinemine naise ja mehe vahelisest armastussuhtest on tema identiteedi aluseks mitmes mõttes: (1) Lapse moraalset identiteeti loomupäraselt väärtusliku inimolendina toetab asjaolu, et tema olemasolu on tema ema ja isa vahelise armastuse vili. (2) Tema sotsiaalne identiteet põhineb sotsiaalsete suhete võrgustikul, milles ta osaleb kui oma vanemate laps. (3) Tema seksuaalse identiteedi üheks aluseks on teadmine, et ta on mehe ja naise vahelise armastuse vili. (4) Tema rahvuslik identiteet tuleneb seotusest oma suguseltsiga ning selle kohaga rahvuse laiemas kogukonnas. See omakorda aitab tal leida oma erilist kohta inimkonnas. (5) Tema bioloogiline päritolu seob teda eelmiste põlvkondade ja inimkonna ajalooga. Selle ajaloolise sideme lõhkumine jätab ta ilma kindlast kohast inimpõlvede ahelas. (6) Oma ajaloolise päritolu kaudu osaleb ta oma ema ja isa kultuuripärandis – muu hulgas keeles, kirjanduses ja kunstis.
Mehe ja naise vaheline abielu ühendab loomulikul viisil kõik need lapse identiteedi mõõtmed ühtseks tervikuks, selle asemel et jätta lapsed ähmaste identiteedikildude ja vastamata küsimuste korrapäratusse võrgustikku, mis takistavad neil teada saada, kes nad on. Sooliste erisusteta abielu õõnestab laste õigust integreeritud identiteedile, seades ideaaliks isatu ja ematu perekonna. Samasooliste abielu struktuur eraldab lapsed kas nende bioloogilisest emast või isast. Sel viisil eraldatuna oma kahetisest bioloogilisest päritolust, pole lastel võimalust kujuneda integreeritud moraalse, sotsiaalse, seksuaalse, ajaloolise ja perekondliku identiteediga isikuks.
Kuidas on lood lastega samasoolistes peredes?
Samasooliste abielu kaitsjad võivad väita, et samasooliste perede lapsed vajavad stabiilsust ja et sootu abielu seadustamine tagab neile lastele stabiilsema keskkonna ning tunde, et nende perekond on tunnustatud. Võib-olla on abielu seesugune ümbermääratlemine vajalik selleks, et kaitsta lapsi, kes juba elavad samasoolistes leibkondades?
Probleem seisneb selles, et kuivõrd abielu mittesooliseks ümbermääratlemine tähendaks struktuurilise ebaõigluse sissekirjutamist abielu definitsiooni, on selline ettepanek – nagu professor Douglas Farrow märgib – “omaette vaadelduna seletatav ainult kui sihikindla küünilisuse akt”.[v]
Samasoolises leibkonnas elavad lapsed on igal juhul eraldatud kas oma bioloogilisest emast või isast, samasoolise suhte struktuur kui selline muudab võimatuks lapse seotuse nii oma bioloogilise ema kui ka isaga. Seega ei saa sellist suhet kuidagi pidada normatiivseks, veel vähem abielu ümbermääratlemise aluseks või asenduseks kehtivale normile, mis kaitseb laste õigust emale ja isale.
Samasooliste paaride kaasamine abielu institutsiooni toob kaasa ebastabiilsuse abielu institutsioonis tervikuna, sest abielu sootuna ümbermääratlemine muudab raskemaks abielunormide põhjuste mõistmise. See omakorda vähendab tõenäosust, et neid norme järgitakse. “Riigi seadused ja poliitika on osalised üldise kultuuri kujunemisel. Kui riik edastab tõsiselt moonutatud arusaama abielust, nõrgestab ja õõnestab ta oma liikmete võimet osaleda täielikult ja rikkalikult selles inimliku õitsengu olulises aspektis.”[vi] Erisoolise pühendunud abielu raames antakse elu edasi viisil, mis austab tekkiva elu kaasasündinud väärikust, rahuldades uue inimolendi vajadust nii armastuse kui ka identiteedi järele. Perekonna heaolu on tsivilisatsiooni õitsengu eeltingimus.
Samasooliste abielu pooldajad väidavad kaudselt, et lapsed ei vaja isa ja ema, sest sotsiaalne vanem saavat asendada bioloogilist vanemat, põhjustamata lapsele mingit kahju või ebaõiglust. Nad eeldavad, et samasooliste abielu struktuur ei tekita laste kasvatamisel mingeid probleeme. Nii eiratakse uurimistulemusi, mille kohaselt on emadel ja isadel lapsevanematena erinevad tugevused ning ema või isa puudumine on erinevatel viisidel lapse arengule kahjulik. Nad ei tunnista isade ja emade polaarset vastastikust täiendavust, kes ei ole mitte lihtsalt erinevad, vaid erinevad vastandlikul moel: “Kumbki sugu täiendab seda, mis teisel puudub, ja aitab teist tasakaalu viia.”[vii]
Emade ja isade erinevad kasvatusstiilid, nagu need lastekasvatuses tüüpiliselt välja kujunevad, on lastele kasulikud.[viii]Soolise täiendavuse puudumisel perekonnas on lastel raske õppida, kuidas mehed ja naised omavahel suhtlevad. Isa puudumine võib põhjustada laste käitumisprobleeme, depressiooni, madalamat enesehinnangut, madalamat eluga rahulolu ja raskusi iseseisvasse ellu astumisel.[ix] Isa kohalolek aga on seotud tütarde hilisema puberteedi algusega (mis viitab biokeemilisele seosele) ja väiksema riskiga teismeliste raseduseks. Vähene kontakt emaga võib põhjustada imikutes ebakindlaid kiindumusstiile, ning seetõttu probleeme psühholoogilise kohanemisega hilisemas elus. “Tegelikult on teaduskirjandust imiku kiindumuse kvaliteedi ja hilisema arengu vahelise seose kohta kirjeldatud kui “peadpööritavat” ja selle mõju on arengupsühholoogias üks tugevamaid”: turvalist kiindumust on kirjeldatud kui “multivitamiini”, mis ennetab probleeme ja soodustab terviklikku arengut.[x]
Geneetiliste orbude tootmine
Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 16 on märgitud, et õigus abielluda on liitõigus, mis hõlmab “õigust abielluda ja luua perekonda”. Abielu ei loo ja institutsionaliseeri mitte ainult ühe täiskasvanu suhet teise täiskasvanuga, vaid ka nende täiskasvanute suhet neile sündinud lastega. Abielu institutsioon on lahutamatult seotud vanemlusega ning laste sünnitamise ja kasvatamisega seotud väärtuste ja normidega.
Samasooliste abielu kaitsjad ei võta arvesse asjaolu, et abielu ümbermääratlemine sootuna suurendab orbude arvu, destabiliseerides abielu ja soodustades nn geneetiliste orbude tootmist.[xi] Kuna sootu abielu annab täiskasvanutele õiguse abielluda oma seksuaalse orientatsiooni alusel ja sellest lähtuva õiguse luua perekond, siis toetab see kaudselt õigust saada lapsi, kasutades selleks kolmanda osapoole reproduktiivtehnoloogiate poolt kättesaadavaks tehtud vahendeid.
Kuna lapsed ei saa vabatahtlikult osaleda iseenda loomises ega anda teadlikku nõusolekut nende kohta tehtud kokkulepetele, siis unustatakse nende vabadus ja valikuvõimalused sageli täielikult. Siiski on just lapsed need, keda nende elu tekkimise asjaolud kõige sügavamalt mõjutavad ning nende õigus teada oma geneetilist päritolu peaks olema esmatähtis, nagu väidab Margaret Somerville: “Lapsendatud lapsed ja lapsed, kes on sündinud annetatud spermast, munarakkudest või embrüotest, tahavad teada oma bioloogilist identiteeti”.[xii]
Eetiline doktriin, mida tuleb selles kontekstis järgida, on “eeldatava nõusoleku” doktriin. Peaksime püüdma asetada end selle isiku olukorda, keda meie otsus puudutab, ja küsima: “Kas on mõistlik eeldada, et kui neilt isikuilt oleks võimalik küsida, siis nad nõustuksid neid mõjutava otsusega, mida ma tahan teha?”. Somerville kohaldab seda põhimõtet tulevaste laste suhtes: “Millega me võiksime mõistlikult eeldada, et tulevane laps nõustuks, kui ta saaks oma soovidest teada anda?” Tänaseks teame, et doonori abiga sündinud täiskasvanud kirjeldavad tugevat identiteedi puuduse tunnet, mille põhjustajaks on asjaolu, et nad ei tunne üht või mõlemat oma bioloogilist vanemat ega oma laiemat bioloogilist perekonda, ja nimetavad end “geneetilisteks orbudeks”. Nad usuvad, et ühiskond on kaasosaline tõsises väärteos, mis nende eostamisel nende suhtes toime pandi, ja küsivad: “Kuidas võis keegi arvata, et tal oli õigus seda mulle teha?”[xiii]
On ebaeetiline luua tahtlikult geneetilisi orbusid, kellel puudub side oma individuaalse-inimliku-perekondliku minevikuga ning kes kogevad seetõttu sügavat kannatust ja identiteedi kaotust. “On paradoksaalne, et sellel „intensiivse” individualismi ajastul, mil ollakse nii tundlikud individuaalsete inimõiguste suhtes, oleme valmis teiste jaoks hävitama ühe kõige olulisematest alustest, millele me ise oma identiteedi oleme rajanud.”[xiv] Abielu kui sooliselt mitmekesise liidu lagundamine on vastuolus abieluinstitutsiooni põhieesmärgiga kaitsta lapsi kui loomupäraselt väärtuslikke isikuid, mitte kui vahendeid täiskasvanute vajaduste rahuldamiseks.
Abielunormide õõnestamine
Abielu sooline mitmekesisus on mõeldud tagama, et lapsed sünnivad loomulikul teel (neid ei kloonita ega toodeta tahtlikult geneetiliste orbudena) ja et neid kasvatavad nii isa kui ka ema. Abielu ümbermääratlemine sootu armastusliiduna ähmastab abielu peamiste tunnuste – abielu duaalsuse, seksuaalse truuduse eetika ja eluaegse kestuse – arusaadavust. Kui eemaldada abielu mõistest sooline teineteise täiendavus ja selle seos laste identiteediõigusega, kaotavad need normid oma sisemise loogilisuse. Miks peaks armastus olema piiratud ainult kahe inimesega? Miks peaks see olema teisi välistav? Kui inimesed ei mõista normide põhjendusi, siis on ka vähem tõenäoline, et nad neid oma käitumises järgivad. “Seega toob abielu ümbermääratlemine … kaasa ebajärjekindla arusaama abielust ja suurema ebastabiilsuse abielu institutsioonis.”[xv]
Järelikult on samasooliste abielu institutsionaliseerimisel kahjulikud sotsiaalsed tagajärjed: “Kui abielu olemust hägustatakse ja abielukultuuri nõrgestatakse, abiellub üha vähem noori mehi ja naisi, üha vähem inimesi peab abielu seksuaalse tegevuse ja eneseväljenduse ainuõigeks kontekstiks, väljaspool abielu sündivate laste arv suureneb järsult ja koos sellega kasvab ka väljaspool terviklikku perekonda üles kasvavate laste arv.”[xvi] Seega, suureneb orbude arv.
Seadus on nagu õpetaja ja sotsiaalõigusaktidel on hariduslik mõju: need kujundavad kultuuri, mis mõjutab inimeste arusaamu, hoiakuid ja käitumist.
Tagajärjed riigi õigussüsteemile tervikuna
Samasooliste abielu kaitsjad ei suuda näha samasooliste abielu tõenäolisi tagajärgi riigi õigussüsteemile tervikuna. Abielu ei ole lihtsalt üks institutsioon paljude seas, vaid see on nii täielikult integreeritud meie avaliku ja eraelu paljudesse keerukatesse ja üksteisega põimuvatesse kihtidesse – sealhulgas perekonnaõiguse, lapsendamise, religiooni, hariduse, omandiõiguse, kodanikuõiguste ja tööhõive teemadesse –, et abieluõiguse muudatustel on laiaulatuslikud tagajärjed õigussüsteemile tervikuna.[xvii]
Avalikus arutelus on seda küsimust käsitletud peamiselt mikrotasandil, jutustades emotsionaalseid lugusid üksikute täiskasvanute soovidest ja eelistustest ning tsiteerides loosungeid võrdõiguslikkuse kohta. Sotsiaalseid otsuseid tehes tuleks aga küsimust käsitleda terviklikult, makrotasandil, võttes arvesse otsuse laiemat sotsiaalset mõju. Nimetatud arutelus on sageli eiratud seaduse laiaulatuslikku kultuurilist ja hariduslikku mõju.
Jättes tähelepanuta perekonna loomuliku struktuuri olulised asjaolud seame ohtu nii täiskasvanute kui ka laste heaolu ja moraalse terviklikkuse. Abielu põhineb heteronormatiivsetel põhimõtetel, naise ja mehe vastastikusel täiendavusel. Professor Douglas Farrow sõnadega: “Naise ja mehe vahelise abielu institutsiooni erosioon viib ühiskonna üldisesse kultuurilisse kaosesse, sest heteronormatiivsust ei saa kultuurist eraldada. See on kõikide kultuuride universaalne tunnus ja rünnak heteronormatiivsuse vastu võib tähendada ainult kultuurilist enesetappu – ükski ühiskond, mis võtab sellise lähenemisviisi, ei saa pikemas perspektiivis elujõuliseks jääda.”[xviii]
Harvardi sotsioloogi Carle Zimmermani järgi on perekonna roll sotsiaalse uuenemise protsessis kõigi arenenud kultuuride jaoks alus, millele tugineb nende areng ja mille allakäik põhjustab lõpuks nende lagunemise. Arenenud kultuur areneb perekeskse eluviisi alusel, kuid oma arengu ja õitsengu käigus kaotab ta sageli algse seose oma algallika, perekeskse eluviisiga. Kui see protsess läheb liiga kaugele, ammendab tsivilisatsioon peagi oma kogukondlikud ressursid. Tulemuseks on reaktsioon ja degeneratsioon. Reaktsiooni ulatus ja pimedate aegade kestus näib sõltuvat sellest, kui kiiresti kultuur leiab tee tagasi oma alguspunkti – perekonnakeskse eluviisi – juurde.[xix] Kui “me räägime suurte tsivilisatsioonide, nagu Rooma või Kreeka, “langusest“, mille peamiseks teguriks on sisemine lagunemine, siis on meil” – Zimmermani sõnul – “täielik õigus näha viimselt põhjust perekondlikkuse lagunemises.
Heteronormatiivsuse tähtsust kultuurilisele arengule rõhutab ka sotsioloog Pitirim Sorokin. Sorokini uuringud näitavad, et kui ühiskonnad hülgavad tugeva abielukultuuri, on nad languses. Ta uuris 1623 sisekonflikti Kreeka-Rooma ja Euroopa kultuuri ajaloos ajavahemikul 600 eKr–1900 pKr ja leidis, et sotsiaal-poliitiliste rahutuste plahvatuslikule tõusule eelnes peaaegu alati abielu institutsiooni nõrgenemine – või käis sellega kaasas. (Sorokin 1956: 98)[xx] Sorokini üksikasjalik uurimus toetab väidet, et iga kultuur, mis lükkab tagasi absoluutse monogaamia, kannatab arenguhäirete all.
Perekonna lagunemise negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed on tänapäeva peresotsioloogia keskne teema. Asjakohaste sotsiaalteaduslike uuringute ulatuslikud metaanalüüsid näitavad, et omavahel abielus olevatele bioloogilistele vanematele rajanev terviklik perekond on kasulik nii laste tervele arengule kui ühiskonna heaolule.[xxi]
Pikemas perspektiivis ohustab loodusliku sugupoolte erinevuse kõrvaldamine seadusest vanemate õigusi oma lapsele ja loomulike peresuhete universaalselt kaitstud staatust. Stella Morabito sõnadega: “Kui sooline erinevus seadusest eemaldatakse, on riigil võimalik keelduda perekonna tunnustamisest. Riik saab siis reguleerida isiklikke suhteid ja laiendada oma võimu tõhusamalt kui kunagi varem.”[xxii]
Praeguse ajani on lapse vanemad määratletud loomuliku bioloogilise suhte kaudu. Riigi roll oli lihtsalt selle loomuliku fakti tuvastamine. Kuid sooneutraalne seadusandlus õõnestab lõppkokkuvõttes bioloogiliste vanemate loomulikku õigust oma lastele, nagu märgib jurist dr Ulrich Vosgerau: “Kõigi nende reformide, mida nüüd taotletakse, … eesmärk on alati katkestada, nii palju kui võimalik, side bioloogia ja perekonnaõiguse vahel, millele seadusandja tavaliselt tugineb.” Kui te nüüd ütlete, et vanemlusel ei ole enam midagi pistmist bioloogiaga, vaid see on puhtalt juriidiline konstruktsioon – kuidas te tagate, et seda seisukohta varem või hiljem süstemaatiliselt üle ei kanta? “Siis hakatakse ühel hetkel ütlema: sa ei ole lapse ema, sellepärast, et sa ta sünnitasid – seda, kes on tema ema, otsustavad ametiasutused?” (Ulrich Vosgerau: “Siis määrab riik, kes on sinu lapse vanemad!” (tichyseinblick.de))
Tõlkinud: Maria Vooglaid
[i] Nicholas Wolterstorff, Justice: Rights and Wrongs (Princeton, NJ: Princeton University Press, 2008), 4.
[ii] Margaret Somerville, “Children’s human rights and unlinking child−parent biological bonds with adoption, same-sex marriage and new reproductive technologies,” Journal of Family Studies 13, no. 2 (20072017), 195.
[iii] Somerville, “Children’s Human Rights,” 179.
[iv] Aristotle, Nic. Eth. IX.4: 116a20−23; VIII.7: 1159a9−12.
[v] Douglas Farrow, “Rights and Responsibilities,” in Divorcing Marriage: Unveiling the Dangers in Canada’s New Social Experiment, ed. Daniel Cere and Douglas Farrow (Montreal: McQuill-Queens University Press, 2005), 112.
[vi] Patrick Lee and Robert P. George, Conjugal Union: What Marriage Is and Why It Matters (New York: Cambridge University Press, 2014), 105.
[vii] Ülevaate selleteemalistest uuringutest võib leida William Bradley Wilcox and Kathleen Kovner Kline, eds., Gender and Parenthood: Biological and Social Scientific Perspectives (New York: Columbia University Press, 2013).
[viii] Rob Palkovitz: “Gendered Parenting’s Implications for Children’s Well-Being,” in Gender and Parenthood, 215−248.
[ix] David J. Eggebeen, “Do Fathers Uniquely Matter for Adolescent Well-Being?” in Gender and Parenthood, 249−250.
[x] David F. Bjorklund and Ashley C. Jordan, “Human Parenting from an Evolutionary Perspective, in Gender and Parenthood, 71−72.
[xi] Somerville, Ethical Imagination, 147−149.
[xii] Somerville, “Children’s Human Rights,” 195.
[xiii] Ibid.
[xiv] Somerville, “Children’s Human Rights,” 196.
[xv] Lee and George, Conjugal Union, 127.
[xvi] Ibid., 109.
[xvii] Francis J. Beckwith, “Justificatory Liberalism and Same-Sex Marriage,” Ratio Juris, Vol. 26, No. 4, 2013, 487−509; Taking Rites Seriously: Law Politics, and the Reasonableness of Faith (New York: Cambridge University Press, 2015).
[xviii] Douglas Farrow (2010) The Government of Québec Declares War on ‘Homophobic’ and ‘Heterosexist’ Populace. The Government Declares War (ccrl.ca)
[xix] Carlo Zimmerman, Family and Civilization (New York, NY: Harper & Brothers, 1947), 782−783.
[xx] Pitirim A. Sorokin, The American Sex Revolution. Porter Sargent Publisher, 1956, 98.
[xxi] Sara McLanahan, Elizabeth Donahue, Ron Haskins, “Introducing the Issue,” The Future of Children 15 (2005); W. Bradley Wilcox, William. B. Doherty, Helen Fisher et al., Why Marriage Matters: Twenty-six Conclusions from the Social Sciences (New York, NY: Institute for American Values, 2005). Contemporary analyses of the wider societal consequences of same-sex marriage include Ryan Anderson, Truth Overruled: The Future of Marriage and Religious Freedom (Washington, D.C.: Regnery, 2015); Gabriele Kuby, The Global Sexual Revolution: Destruction of Freedom in the Name of Freedom (Kettering, OH: Life Site, 2015); Patricia Morgan, The Marriage Files: The Purpose, Limits and Fate of Marriage (London: Wilberforce Publications, 2014); The Meaning of Marriage: Family, State, Market and Morals, ed. Robert P. George and Jean Bethke Elshtain (Dallas: Spence, 2006). The issue is being debated in John Corvino and Maggie Gallagher: Debating Same-Sex Marriage (Oxford: Oxford University Press, 2012); John Corvino, Ryan T. Anderson, and Sherif Girgis, Debating Religious Liberty and Discrimination (Oxford: Oxford University Press, 2017).
[xxii] Morabito; cited in Nancy Pearcey Love Thy Body: Answering Hard Questions about Life and Sexuality. Baker Books 2018, 212.
