Kui meie ühiskonnas ei austata ja kaitsta laste kui kõige nõrgemate ja kaitsetumate inimeste loomulikku õigust elule ning nende loomulikku õigust emale ja isale, vaid need õigused allutatakse täiskasvanute huvidele ja tahtele, siis ei saa meie ühiskonda pidada tsiviliseerituks, nentis Varro Vooglaid konverentsil “Abielu ja laste kaitse”.
Sissejuhatus
Täna, 1. juunil tähistatakse Eestis ja mitmetes teistes riikides lastekaitsepäeva. Sel päeval on kohane rõhutada laste huvide ja õiguste kaitsmise vajadust ning hinnata kriitiliselt, kui edukad oleme ühiskonnana selle ülesande täitmisel olnud. Viimasena nimetatud küsimusele oma ettekandes keskendungi, püüdes vaadata fassaadist kaugemale.
Ei ole liialdus öelda, et laste elementaarsete õiguste austamist võib pidada ühiskonna tsiviliseerituse üheks kõige selgemaks näitajaks. Seisneb ju tsiviliseeritus ennekõike just arusaamises, et jõud ei võrdu õigus ning et seega peab tugevamate võimalus oma tahet kehtestada olema piiratud kohustusega austada kõigile inimestele omast väärikust ja õigusi. See omakorda tähendab, et vahest kõige lihtsam viis ühiskonna moraalse palge hindamiseks on vaadata, kuidas koheldakse konkreetses ühiskonnas selle kõige nõrgemaid liikmeid ehk lapsi, sest erinevalt mitmetest teistest ühiskonnagruppidest on laste võime oma huve ja õigusi kaitsta väga piiratud või puudub sootuks.
Järgnevalt keskendun küsimusele sellest, kuidas on meie ühiskonnas reaalselt kaitstud laste kõige elementaarsemaid loomulikke õigusi, õigust elule ning õigust emale ja isale. Püüan selgitada, miks arvan, et Eesti ühiskond on laste elementaarsete õiguste kaitsmisel läbikukkunud ning see läbikukkumine on mitte ainult jätkuv, vaid ka süvenev. Arusaadavalt ei taheta kõnealusest probleemist avalikult rääkida, sest meie ühiskonnal lasub sellega seonduvalt väga suur süü. Aga rääkida sellest tuleb – ja millal siis veel kui mitte lastekaitsepäeval –, sest meil on moraalne kohustus astuda laste kaitseks välja ja pürgida ühiskondliku korralduse poole, kus laste elementaarseid õigusi austataks reaalselt, mitte vaid deklaratiivselt.
Õigus elule
Inimõiguste üldteooria kohaselt on inimõiguste allikaks mitte riigivõim ega ükski muu institutsioon või subjekt, vaid inimloomus.. See tähendab, et inimõigused kuuluvad kõigile inimestele loomuomaselt ehk nende inimeseks olemise faktist tulenevalt – st ilma, et neid peaks avalik võim kellelegi andma. Just seda ideed on väljendatud 1948. aastast pärinevas inimõiguste ülddeklaratsioonis, mille preambulis on kirjutatud, et “et inimkonna kõigi liikmete loomuomase väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus”. See sama idee kajastub inimõiguste ülddklaratsiooni artiklist 1, mis sätestab, et “[k]õik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt.”
Rääkides konkreetsetest inimõigustest, on neist kõige olulisemaks vaieldamatult õigus elule. Kõige olulisemaks inimõiguseks ehk kogu inimõiguste süsteemi vundamendiks võib seda pidada põhjusel, et kui ei ole tagatud austus eluõiguse vastu, siis pole ühegi teise õiguse tagamisel mõtet, sest ilma ellu jäämata ei saa neid nii ehk naa kasutada. Õigus elule on sätestatud nii inimõiguste ülddeklaratsioonis (artiklis 3) kui ka õiguslikult siduvates rahvusvahelistes lepingutes, nagu näiteks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (artikkel 6) või inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, tuntud ka kui Euroopa inimõiguste konventsioon (artikkel 2). Lisaks näevad nii inimõiguste ülddeklaratsioon kui ka nimetatud rahvusvahelised lepingud ette põhimõtte, mille kohaselt on kõik inimesed seaduse ees võrdsed (vastavalt artiklid 7, 26 ja 14).
Ka Eesti Vabariigi põhiseaduses on sätestatud, et riigivõim on kohustatud kaitsma mõlemat nimetatud õigust. Paragrahvis 16 on sätestatud, et igaühel on õigus elule, ning paragrahvis 12 on tunnistatud, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, mistõttu ei tohi kedagi diskrimineerida. Nende kahe õiguse koostoimest nähtub järeldus, et riigivõim on kohustatud austama ja kaitsma kõigi inimeste õigust elule ning kaitsma seda kõigi inimeste puhul võrdselt.
Paraku on Eesti Vabariik jätnud pikka aega selle kohustuse täitmata. Nimelt on raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusega kehtestatud kord, mille kohaselt on veel sündimata laste eluõigus tagatud väga palju piiratumalt kui juba sündinud inimeste eluõigus. See seadus näeb paragrahvis 6 ette, et kvalifitseeritud günekoloogil võib lasta lapsi ükskõik millisel põhjusel sünnieelselt tappa, kui rasedus on kestnud vähem kui 12 nädalat. Lisaks on samas paragrahvis sätestatud, et juhul, kui rasedus on kestnud kauem kui 12 ning vähem kui 22 nädalat, on laste sünnieelne tapmine lubatud viiel juhul: (1) kui arvatakse, et rasedus ohustab last kandva naise tervist; (2) kui arvatakse, et sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus; (3) kui arvatakse, et last kandva naise haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist; (4) kui last kandev naine on alla 15-aastane; (5) kui last kandev naine on üle 45-aastane.
Niisiis on põhimõttest, et süütu inimese tahtlik tapmine on alati ja igal juhul lubamatu, Eesti Vabariigis taganetud – juba sündinud inimeste puhul peetakse sellest veel kinni (ka see võib eutanaasia seadustamisega peagi muutuda), aga veel sündimata laste puhul seda juba ammu ei tehta. Vastupidi, avalik võim on mitte ainult kehtestanud seadused, mis lubavad sünnieelselt lapsi tappa, vaid on loonud selleks ka materiaalsed tingimused ning rahastab seda Tervisekassa eelarvest justkui tervishoiuteenust. Tõepoolest, nii mõistusevastane kui see ka ei ole, rahastatakse Eesti Vabariigis kõiki kehtestatud seaduse kohaselt ja tervisekindlustust omavate isikute puhul toime pandud aborte Vabariigi Valitsuse määruse alusel, mis kannab pealkirja “Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu”. Riik toetab rahaliselt, olgugi et erineval määral, kõigi laste sünnieelset tapmist, sõltumata põhjusest.
Eelnevast on võimatu järeldada muud kui seda, et meie ühiskond on laste eluõiguse kaitsmise kohustuse täitmisel raskelt läbikukkunud. Eriti pidades silmas, et 1956. aastast, mil laste sünnieelne tapmine Eestis Nõukogude Liidu poolt seadustati, on abordi teel elu võetud kaugelt suuremal hulgal inimestelt kui praegu Eestis elanikke, ning võttes arvesse, et ka praegusel ajal tapetakse sünnieelselt rohkem kui 3000 last aastas – see tähendab ligikaudu 9 last päevas, 65 last nädalas ja 270 last kuus. Seejuures hävitatakse pea kõik Downi sündroomiga lapsed enne kui nad jõuavad sündidagi. Eriti selge on see läbikukkumine teadmises, et nagu õiguskantslergi on juba rohkem kui 20 aastat tagasi kinnitanud, laieneb põhiseaduses ettenähtud õigus elule ka veel sündimata lastele, kes on inimesed nagu me kõik, ning et seetõttu on riigivõimul põhiseaduslik kohustus kaitsta ka veel sündimata laste elu:
“Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb PS § 16 ka loodet. […] Loode on seega iseseisva õigushüvena põhiseaduse kaitse all. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta.”
Laste eluõiguse kaitsmise kohustuse täitmata jätmine on eriti teravalt mõistetav, kui teadvustame endale tõsiasja, et isegi linnupoegade elu on seadusega paremini kaitstud. Nimelt sätestab looduskaitseseadus (paragrahvis 74), et erinevalt veel sündimata laste tapmisest on looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine on ilma eranditeta keelatud.
Õigus emale ja isale
Sarnaselt sellele, kuidas meie ühiskond on kukkunud läbi oma kohustuses austada ja kaitsta laste õigust elule, oleme kukkunud läbi ka kohustuses austada ja kaitsta laste loomulikku õigust emale ja isale.
See, et lapsed saaks kasvada koos oma isa ja emaga, kellest nad põlvnevad, on äärmiselt oluline, kuna ema ja isa pakuvad erinevaid perspektiive ning omavad erinevaid oskusi ning kogemusi, mis aitavad lastel inimesena areneda. Ema ja isaga kasvamine pakub lastele mitmekülgseid ja inimlikuks eluks hädavajalikke teadmisi ja oskusi, muu hulgas arusaamise meheks ja naiseks ning emaks ja isaks olemisest. Näiteks võib ema pakkuda hellust, hoolitsust ja emotsionaalset tuge, samal ajal kui isa võib julgustada iseseisvust, riskide võtmist, ohtudele vastu astumist ja nõrgemate kaitsmist. Lapse jaoks on oluline omada kasvukeskkonnana mõlemat poolt, et isiksusena areneda ja seeläbi oma inimlikku potentsiaali avada – muu hulgas selleks, et seda tulevikus kehastada ning omakorda oma lastele edasi anda. Kindlasti on oma ema ja isaga kasvamine oluline ka laste identiteedi seisukohast.
Mitte vähem oluline on see, et ema ja isa olemasolu aitab lapse elus luua stabiilsust ja turvatunnet. Kui lapsel on võimalus saada hoolitsust, armastust, tähelepanu ja kaitset nii oma emalt kui ka isalt, tekib kindlus ja usaldus ümbritseva maailma suhtes. Ema ja isa olemasolu ning teadmine, et ema ja isa on talle tagatud konstandid, tagab lapsele turvalise keskkonna, kus ta saab avastada ja õppida uusi asju ilma ärevuse või ebakindluse foonita. Siit nähtub ka abielu institutsiooni tähendus ja selle esmane tähtsus kindla raamistikuna laste vastuvõtmiseks ja kasvatamiseks. Lisaks eelnevalt mainitule toetavad ema ja isa üksteist lapsevanemate rollis ning loovad lapsele tugeva eeskuju tervislikest perekondlikest suhetest, mille osaks on empaatia, koostöö, konfliktide lahendamine ning kõikehõlmav armastus. See loob lastele eeldusi ühel päeval oma perekonna rajamiseks ning omakorda lastele terve ja toetava kasvukeskkonna loomiseks. Nii toimibki eluring.
Agnes Pulk tõi need tõed oma hiljuti avaldatud artiklis selgelt esile:
“On ka selge, et lapsed, kellel mingil põhjusel ei ole bioloogilist ema või isa, ei pea tingimata hukka minema. Ja mitte igale lapsele, kes kasvab koos oma abielus olevate bioloogiliste vanematega, ei ole tagatud optimaalne areng. Kuid statistiliselt on neil lastel, keda kasvatavad abielus olevad bioloogiline ema ja isa, parem kehaline, aga ka parem emotsionaalne ja vaimne tervis kui lastel, kes on kasvanud mitteabielus olevate vanematega või ilma ühe bioloogilise vanemata […].
Tuginedes aastakümneid kestnud abielu- ja perekonna- teemalistele uurimistöödele, on valdav enamus sotsiolooge üksmeelel, et vanema sool on laste arengule ja heaolule oluline mõju. Mehed ja naised täiendavad teineteist vanemana ning ühe sugupoole puudumine vanemana tõstab koheselt lapse emotsionaalsete probleemide riski (eriti isade puudumisel ilmnevad laste puhul peaaegu etteaimatavad mustrid, eriti tüdrukute varases seksuaalkäitumises ja poiste seadusega pahuksis olemine).
Samuti on lastele oluline stabiilne perekonnaelu. Lapsed kannatavad trauma ja selle negatiivsete tagajärgede all, kui kaotavad ühe või mõlemad vanemad lahutuse, hülgamise, surma või kolmandast osapoolest paljunemise tõttu (munarakudoonorlus, surrogaatemadus). Arvestades, et igas samasooliste vanematega kodus puudub vähemalt üks bioloogiline vanem, kaasneb selle kaotusega lapsele trauma.”
See, et lastel on loomulik õigus kasvada koos oma ema ja isaga ning et laste kasvamine koos ema ja isaga on neile väga oluline, peaks olema elementaarne ehk iseenesestmõistetav. Aga nagu teame, ei peeta seda enam sugugi iseenesestmõistetavaks. Vastupidi, see õigus on tehtud uue rünnaku objektiks. Asudes seadustama nn homoabielu, taganeb riigivõim teadlikult ja tahtlikult austusest laste loomuliku õiguse vastu emale ja isale.
Just nagu aborti seadustades postuleerib riik, et täiskasvanute soov praktiseerida seksuaalsuhteid ilma nende loomulikuks viljaks olevaid lapsi vastu võtmata on olulisem kui laste õigus elule, nii postuleerib riik nn homoabielu seadustades ja homopaaridele lapsendamise õigust andes, et täiskasvanute soov saada endale lapsi on olulisem kui laste loomulik õigus emale ja isale. Mõlemal puhul reedetakse laste elementaarsed huvid ja õigused. Tõsiasi, et nn homoabielu seadustamisega kaasneb pea paratamatult ka nn surrogaatemaduse teenuse seadustamine (nõudlus vajab ka pakkumist) ning seeläbi sisuliselt lastega kaubitsemise heakskiitmine, on domineeriva ebainimliku suhtumise kõnekaks näiteks – lapsi käsitletakse justkui asjade, aksessuaaridena, mida täiskasvanud saavad endale riigivõimu heakskiidul soetada.
Ma ei hakka sellest siin pikemalt kõnelema, aga kindlasti on laste elementaarsete õiguste ja huvide reetmisel pikem ajalugu. Näiteks on selle ilminguks ka abielulahutuse seadustamine ja normaliseerimine. Pidades silmas, et abielu kui tõotustega tagatud liidu esmane mõte on mitte abikaasade emotsionaalse sideme kindlustamine (mis on samuti oluline), vaid lastele stabiilse ning nende arengut soosiva kasvukeskkonna loomine, on abikaasadele võimaluse andmine sellest liidust ühepoolselt välja astuda ja perekond hüljata, ilma et teisel abikaasal oleks mingit põhimõttelist süüd, selgelt käsitletav laste õiguste allutamisena täiskasvanute huvidele. Niisugusena on abielulahutus kui nähtus selgelt vastuolus abielu kui lastekeskse institutsiooni mõttega.
Kokkuvõtteks
Lõpetan oma sõnavõtu pöördumisega selle juurde, millest alustasin, keskendudes uuesti küsimusele sellest, mida tähendab tsiviliseeritus. Minu vastus, kõige lihtsamal võimalikul kujul, on järgmine: ühiskond on tsiviliseeritud, kui see baseerub arusaamal, et see, mida on võimalik teha, aga mida poleks õige teha, tuleb jätta tegemata. Ehk veel lühemalt: tsiviliseeritus eeldab, et tuleb jätta tegemata see, mis on võimalik, selle nimel, mis on õige. Teisisõnu tähendab see moraalsete põhimõtete primaarsust, hierarhilist ülimuslikkust suhete huvide ja jõuga.
Eelnevat silmas pidades peame tõdema, et Eesti ühiskonda on raske tsiviliseerituks pidada. Kui täiskasvanute õigus tappa oma lapsi on käsitletud suurema hüvena kui laste õiguse elada, siis oleme langenud väga sügavale moraalsesse pimedusse. Just samuti oleme langenud sügavale moraalsesse pimedusse, kui aktsepteerime, et täiskasvanute soov hüljata oma perekond või homoseksuaalide soov saada endale lapsi on olulisem kui laste loomulik õigus emale ja isale ning õigus mitte olla taandatud kaubitsemise objektiks.
Kuigi see võib kõlada loosunglikult, seisab meie ees ülesanne asuda uuesti ühiskonda tsiviliseerima – tegutsema sihipäraselt selle nimel, et meie ühiskond hakkaks toimima vastavalt eeldustele, ilma milleta ei saa seda pidada tsiviliseerituks. See ülesanne näib ilmatu suur, aga usun, et tegu ei ole võimatu ülesandega, kui suhtuda sellesse alandlikult ja asuda seda täitma samm-sammult – st lootmata ise tulemuseni jõuda, aga panustades oma osa suuremasse püüdlusse, et see võiks kunagi kanda head vilja.
Olen kindel, et keskseks osaks tsivilisatsiooni taastamise püüdlusest peab olema tõetruudus, praktiliselt mõistetuna. Meie esmaseks kohustuseks on tõugata otsustavalt tagasi valede kultuur, mille osaks on harjumuspärane valede ees koogutamine või koguni neile kaasakiitmine. Alustada tuleb reservatsioonideta keeldumisest koostööst valedega.
Minu ettekandes kõne all olnud probleemidega seonduvalt peame tõele truud olles mitte rääkima laste sünnieelsest tapmisest ja homoseksuaalide poolt laste adopteerimisest kui millestki õigest ja heast. Sealt edasi peame leidma endas põhimõtte- ja meelekindlust öelda julgelt välja tõe inimelu pühaduse koha – tõe, et iga inimese elu saab alguse tema eostamisel (bioloogiline tõde), et inimesed on loodud Jumala poolt tema enda näo järele ning et seetõttu on igal inimesel, ka kõige pisemal, loomupärane ja kõigi teiste inimestega võrdne inimväärikus (moraalne tõde) ning et riigivõimu üheks põhiliseks kohustuseks on kaitsta süütuid inimesi, th veel sündimata lapsi surmava vägivalla eest (poliitiline tõde).
Just samuti peame leidma endas põhimõtte- ja meelekindlust öelda ka vaenuliku avaliku arvamusega silmitsi seistes välja tõe abielu ja perekonna pühaduse kohta – tõe, et abielu on mehe ja naise vastastikune tõotus jääda teineteisele truuks kogu eluks, nii heas kui halvas, ning et selle esmane mõte on luua turvaline ja terve keskkond laste saamiseks ja nende kasvatamiseks oma ema ja isa armastuse viljana; tõe, et perekond on inimloomusest lähtuv, abielul kui mehe ja naise vabatahtlikul püsival ühendusel põhinev, lastele avatud ja põlvkondade järjepidevust kindlustav fundamentaalne ühiskondlik institutsioon ning inimliku armastuse esmane ja loomulik keskkond.
Olulisemgi kui see, et räägiksime neist olulistest asjadest harjumuspäraselt ja valehäbita tõtt ning et kaitseksime seda tõde jõudude eest, mis püüavad juurutada valet, on see, et elaksime ise kõnealuse tõe kohaselt ja et seega oleks meie elu ise tunnistust sellest tõest. Ehk päris kokkuvõtlikult: taastada tsivilisatsiooni tähendab ennekõike elada tões ja teenida tõde. Tsiviliseeritusest ei saa aga juttugi olla, kui me ei tunnista laste loomulikku võrdset õigust elule ega ka nende loomulikku õigust emale ja isale, sest ühiskond, mille kõige nõrgemate liikmete kõige elementaarsemad õigused on allutatud suuremate ja tugevamate tahtele, on kogust oma teaduslik-tehnoloogilisest progressist hoolimata sõna kõige otsesemas mõttes barbaarne.
Tänan tähelepanu eest!
