Seadustatud abordil on ühiskonna jaoks rängad tagajärjed. See hävitab rahvast seestpoolt jõulisemalt kui ükski väline vaenlane. See on sõda perekonna südames, kus rindejoon jookseb kõige lähedasemate inimeste vahel ning milles võitjaid ei ole, toonitas SAPTK Elukultuuri Instituudi juhataja Maria Madise Tallinnas toimunud Elumarsil peetud kõnes.
Suur tänu kõigile, kes on tänase marsi ja kontserdi korraldanud ning andnud meile võimaluse kokku tulla.
Võime täna üksteisele otsa vaadata tänumeele ja usaldusega teades, et oleme osa nendest, kes on elu poolt ning kes on valmis ka avalikult inimelu kaitseks välja astuma. See on meie — sündinute — privileeg ja ka kohus.
Abort on rahu hävitaja
Teine pool meie rahvast — need poolteist miljonit, kes on Eestis abordi tõttu hukkunud, on jätnud tuntava tühimiku meie perede ja rahva ellu. Tunneme puudust nendest lastest, lastelastest, vendadest ja õdedest, kes ei saanud võimalust sündida. Nädala eest tähistasime Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. 338 428 nendest lastest hukati taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. 3466 nendest surid alles möödunud aastal ning umbes 10 last hukkub jätkuvalt igal tööpäeval ja seda Eesti riigi rahalisel toel — riigi, kes neid lapsi hädasti vajab, et püsima jääda!
Seadustatud abordil on ühiskonna jaoks rängad tagajärjed. See hävitab rahvast seestpoolt jõulisemalt, kui ükski väline vaenlane. See on sõda perekonna südames, kus rindejoon jookseb kõige lähedasemate inimeste vahel ning milles võitjaid ei ole. Sellest sõjast rääkis ema Teresa Kalkutast 30 aastat tagasi. Ta ütles: „Iga riik, mis kiidab abordi heaks, ei õpeta oma inimestele armastust, vaid seda, et oma tahtmise saamiseks võib kasutada ükskõik missugust vägivalda. Seepärast on abort kõige suuremaks armastuse ja rahu hävitajaks.”
Kallid sõbrad, viimase 30 aasta jooksul on seadustatud abort tapnud maailmas hinnanguliselt 2 miljardit inimest. See on suurem ohvrite hulk, kui kõikides teadaolevates sõdades terve inimajaloo vältel kokku.
Emaüsa, mis peaks olema kõige turvalisem elupaik, on statistiliselt kõige eluohtlikum!
Sõda, mis on nähtav, ning loomulik õudustunne, mis meid sellega seoses valdab, peaks häälestama meie ühiskondliku südametunnistuse ka abordi suhtes, mis jääb meie silme eest varjule.
On ilmselge, et seni, kui kasutame vägivalda meist kõige kaitsetumate ja süütumate vastu, on rahu ükskõik millisel ühiskonna tasandil pettekujutelm.
Lisaks on viimased 50 aastat, mil suures osas lääneriikides on abort seadustatud, selgelt näidanud, et pole võimalik võtta sündimata lastelt eluõigust, ilma et see lõhuks kogu inimõiguste struktuuri, seades varem või hiljem ohtu inimelu ka teistes etappides ning moonutades kogu ühiskonna moraalse palge.
Tappa süütuid lapsi tähendab tunnistada valet, et iga elu ei ole elamist väärt. Ja see vale nõuab üha uusi ohvreid. Kui võib tappa „soovimatuid” või haigeid lapsi enne nende sündi, siis on ainult aja küsimus, millal teiste „soovimatute” või haigete inimeste tapmine ühiskonnas muutub aktsepteeritavaks eutanaasia kaudu. Sest kui elu ei ole püha selle alguses, siis ei ole ta püha ka selle lõpus.
Elupooldava liikumise eesmärk, ja põhjus, miks me täna siin oleme, on see vale kummutada!
Üldmobilisatsioon elu kaitseks
Elupooldav pööre ei ole vaid tänase sündmuse teema. See on pöördumine rängast ebaõiglusest, mis puudutab kõiki hea tahtega inimesi igapäevaselt. Paavst Johannes Paulus II kirjutas oma Elu Evangeeliumis: „Tungivalt on vaja südametunnistuste üldmobilisatsiooni ja ühist eetilist pingutust, et algatada suur liikumine elu toetuseks. Me peame kõik koos ehitama uue elukultuuri.” (nr 95)
Selle mobilisatsiooniga on kutsutud liituma igaüks vastavalt oma positsioonile või ülesandele ühiskonnas.
Poliitikud on kutsutud ebaõiglased seadused õiglaseks pöörama — selleks kohustab ka põhiseadus, mis sätestab paragrahvis 16: „Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Kelleltki ei tohi meelevaldselt elu võtta.”
Meie väike rahvas on väljasuremise kursil. Abort on ennekõike moraalne probleem ja demograafilise probleemi lahendamiseks on tarvis tõsiseid pingutusi mitmel tasandil, ent alustada tuleks siiski ilmselgest: mitte tappa neid tuhandeid lapsi, kes juba on olemas ja kasvavad oma ema üsas!
Sündimata laste elusid kaitsevad kõige paremini kaks asja: seadused, mis tagavad nende eluõiguse ning abielu institutsioon. Näiteks Suurbritannia valitsuse statistika andmetel on lastel, kes on eostatud abielus neli kuni viis korda suurem tõenäosus sündida, kui nendel, kes on eostatud väljaspool abielu. Abielu kaitseb lapsi — nii enne kui ka pärast sündi.
Muidugi tuleks luua kõikvõimalikke struktuure, mis toetavad abivajavaid peresid, kuid eelkõige on vaja emaduse ja isaduse avalikku tunnustamist ning mehe ja naise vahelisel elukestval abielul põhineva perekonna ausse tõstmist.
Head poliitikud, palun julgustage inimesi oma lapsi vastu võtma ja elupooldavaid hoiakuid kujundama!
Meditsiinitöötajad on kutsutud elu hoidma ning vältima mistahes viisil elu hävitamisele kaasa aitamist.
Head arstid, võtke oma professionaalse kaitse alla ka kõik lapsed, kes ei ole veel sündinud! Julgustage naisi, kes julgustust vajavad. Näidake neile pilte nende üsas kasvavast lapsest. Kirjeldage neile, kuidas nende 21-päevase beebi süda juba lööb, kuidas nende 8-nädalasel beebil on kõik organsüsteemid ning 10-nädalasel spetsiifilised sõrmejäljed, mille alusel saab tema isikut tuvastada terve elu. Selgitage neile, et pärast viljastumist ei ole mitte ühtegi momenti lapse arengus, kus ta oleks rohkem inimene kui ta seda oli varem. Teadus, mis on avanud meile akna inimese elu imelise alguse saladustesse ju kinnitab seda!
Sünnieelne diagnostika aitab üha paremini jälgida lapse tervist enne sündi — ärgem lubagem nendel teadmistel pöörduda lapse vastu! Palun julgustage lapsevanemaid, keda hirmutavad võimalikud diagnoosid — mille seas on ju ka palju valediagnoose — mitte oma last tapma. Professor Jerome Lejeune, Prantsuse geneetik, kes tuvastas Downi sündroomi geneetilised põhjused, hoiatas: “Hind, mida iga põlvkond haiguste eest peab maksma, on tõepoolest kõrge. See on kõrge hind patsiendile, kes kannatab ning ühiskonnale, kes aitab nii patsienti kui tema perekonda. Aga selle hinna võib absoluutse täpsusega välja arvutada: see on hind, mille tsivilisatsioon peab maksma selleks, et säilitada oma inimlikkus.”
Naised, kes aborti kaaluvad, on kutsutud valima elu. Ma pole kunagi näinud, et keegi kahetseks, et ta oma lapse sünnitas. Küll aga olen kohanud palju leinavaid naisi, kes oma aborti sügavalt kahetsevad. Abort on suur vale, mis tapab lapse ja murrab ema südame.
Ükskõik kui keeruline olukord ka ei oleks, abort ei ole kunagi ainus väljapääs. Kas pole vastuoluline, et abordipooldajad räägivad palju naiste õigusest valida, kuid abordi läbi teinud naised kipuvad sageli ütlema, et neil ei olnud teist valikut? Kallid naised, alati on teisi valikuid peale abordi!
Naised, kes on aborti teinud, võivad samuti saada elu pühendunud kaitsjateks. Asjaolud, mis abordiotsuseni viivad, on sageli äärmiselt valusad või vapustavad. Kuid teie valu võib saada tõelise pöördumise allikaks. Teie tunnistus võib aidata päästa paljude laste elud ning nende emadel ja isadel end hingevalust säästa. Teie hääl võib olla kõige võimsam elu toetaja!
Mehed on kutsutud oma naisi ja lapsi kaitsma! Abordi põhjuseid analüüsivates rahvusvahelistes uuringutes osutatakse sageli „meessoost partneri survele” — see võib olla otsene surve või ka vastutusest hoidumine, mistõttu naine jääb otsustaval hetkel üksi. Ent tänases feministlikus õhkkonnas tuleb palju ette ka seda, et meestelt püütakse täielikult võtta igasugune õigus otsustada oma lapse elu üle. Mehed, võidelge oma naiste ja laste eest!
Lapsevanemad ja õpetajad on kutsutud hoolitsema selle eest, et lapsed mõistaksid varakult inimelu pühadust. Noored, harige ennast ka ise, kujundage oma väärtushinnangud ja hoiakud inimelu suhtes lugupidavalt. Abordiprobleemi lahendamine algab suhete ja isiklike valikutega seotud vastutuse tajumisest ning vooruslike ja kindlameelsete otsuste langetamisest. Olge sellega julgelt eeskujuks! Just teist võib saada see põlvkond, mis läheb ajalukku kui põlvkond, kes ütleb, et laste tapmine on mõeldamatu — meie seda ei tee, ei enne ega pärast sündi.
Kristlastena oleme kutsutud armastama Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast. “Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” (Mt 25:40) Elupooldav pööre ei tähenda ainult inimelu austamist, vaid ka kohast austust Elu Autori suhtes, kellele meist igaühe elu õigusega kuulub.
„Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele,” seisab pühakirjas. (Mt 5:6) Meil peab olema tõeline janu õigluse järele, mis ei tähenda oma õiguste nõudmist või maksma panemist, vaid tungivat igatsust õigluse järele, mis ei anna rahu enne, kui kõik sellest tulenevad kohused ka „pisemate vendade” ning meie ühise Isa ees on armastusega täidetud.
Kallid sõbrad, me kõik saame mobiliseeruda elu kaitseks ka pärast tänast sündmust seal, kus me iganes oleme. See, mille eest me võitleme, ei ole utoopia, vaid normaalne inimlik ühiskond, kes ei ohverda oma kannatuste ja probleemidega toimetulekuks oma kõige nõrgemaid liikmeid. See on rahvas, kes parandab meelt, et leida taas kooskõla reaalsuse, inimloomuse ja Kristuse Tõega.
