Jyväskülä Ülikooli emeriitprofessor Tapio Puolimatka toonitas 10. septembril Helsingis toimunud Elu Marsil peetud kõnes, et kui riigis seadustatakse abort ehk süütute inimeste tahtlik tapmine, õõnestab see kogu inimõiguste süsteemi vundamenti.
Ei ole võimalik võtta sündimata lastelt inimõigusi, lõhkumata ühtlasi vundamenti, millele rajanevad kõik teised inimõigused. Esmapilgul võib tunduda, et abordiseaduses sisalduv õigus surmata sündimata lapsi puudutab seadusandlust vaid ühes aspektis ning vaid ühte inimrühma.
Tegelikkuses rikub õigus surmata sündimata lapsi seaduse terviklikkust ning pöörab seaduse iseenese vastu, tühistades seaduse keskse põhimõtte: süütu inimese elu kaitse. Füüsiline abort lõpetab väikese inimese elu, abordiseaduses sisalduv õigus surmata sündimata lapsi distantseerib seaduse reaalsusest, sest see eitab elava inimese inimsust.
Abort on diskrimineerimine
Iga abort on oma põhiolemuselt diskrimineerimine. Kui sündimata laps kaotab abordiga elu, siis põhjuseks on alati see, et teatud mõttes peetakse teda väärtusetuks. Teda ei kohelda samaväärsena täiskasvanuga, kes ta tapab. (Anderson 2022: 3. ptk)
Sündimata lapse surmamist võidakse põhjendada sellega, et ta on liiga väike või pole isikuna piisavalt arenenud. Sündimata laps elimineeritakse, kuna teda peetakse tülikaks. Tõrjuv hoiak võib väljenduda ütluses, et sündimata lapse elu ei peeta elamisväärseks, kuna tal on mingi puue.
Selle põhjendusega elimineeritakse näiteks Downi sündroomiga lapsi, väites, et nende elus ootaks neid liiga palju raskusi. Selle põhjenduse valelikkus saab ilmsiks, kui teadvustame, et Downi sündroomiga lapsed on maailma ühed õnnelikumad, kes kiirgavad rõõmu ja valgust ümbritsevatele inimestele, kui neil vaid võimaldataks elada.
Jerome Lejeune, Prantsuse geneetik, kes suutis tuvastada Downi sündroomi geneetilised põhjused, märkis, et Downi sündroomiga lapsed tekitavad ühiskonnale kulusid, kuid “see on just see hind, mis ühiskonnal tuleb maksta, et jääda täiesti inimlikuks”. (Kageleiry 2015)
Sündimata laps ei ole naise keha osa
Abordi kaitsjad väidavad reaalsust eirates, et sündimata laps on osa naise kehast ning et vanematel on õigus otsustada lapse elu ja surma üle. Seejuures unustatakse täielikult sündimata lapse õigus olla mittediskrimineeritud, õigus tervisele ja õigusele otsustada oma keha üle.
Just taoliselt, tegelikkust eitavalt käsitletakse küsimust nt Sanna Marini valitsuse võrdõiguslikkuse programmis, mille kohaselt naise “õigus otsustada oma keha üle” tähendab õigust otsustada sündimata lapse elu üle (27). Valitsuse võrdõiguslikkuse programmi järgi on sündimata laste diskrimineerimine osa naiste tervishoiust.
Teadusliku teadmise valguses on selge, et sündimata laps on iseseisev inimisik, mitte ema keha osa. Sündimata lapse sõltuvus emast ei anna tema surmamiseks suuremat õigust kui vastsündinu sõltuvus oma emast õigustaks vastsündinu surmamist. Sündimata lapse inimsust on tänapäevaste teadmiste valguses võimatu eitada. Tema õigus elule on põhiline inimõigus.
Abort ei suurenda naise valikuvabadust
Üldlevinud eksiarvamuse kohaselt on abordiõigus naise valikuvabaduse eeldus. Tegelikkuses loob abordiõigus ühiskonna, kus naisel on raskem abordist keelduda, isegi kui ta tahaks last sünnitada ning meestel on lihtsam survestada naisi aborti tegema.
Norras tehtud uuringu kohaselt ligikaudu veerand naistest nimetas “meessoost partneri survet” ühena abordi põhjustest. Näiteks survestas üks mees oma partnerit, öeldes et kui naine ei tee aborti, hävitaks ta mehe tuleviku ja kogu tema elu. Teine mees ähvardas suhte katkestada ning jätta naise üksi last kasvatama. Need naised andsid survele järele ning lasid oma lapse tappa, sest neil puudus ühiskonna tugi, nad samastusid empaatiliselt oma meespartneri seisukohaga või kartsid üksijäämist. (Broen jt 2005; Anderson 2022: 59)
Mõnede uurimuste järgi enamus Ameerika Ühendriikides abordi kasuks otsustanud naistest valivad abordi, kuna meessoost partner ei toeta neid lapse saamisel. (Biggs jt 2013) Seega nõrgestab abordikultuur meeste pühendumist oma abikaasale ning annab neile võimaluse vältida vastutust lapse isana. Selle tulemuseks on nõrgemad paarisidemed ning naised, keda on survestatud oma lapsi tapma.
Abort õõnestab õigussüsteemi alust
Eitades sündimata laste eluõigust ning õigustades nende surmamist õõnestab uus võrdõiguslikkuse mõtteviis õigussüsteemi alust: süütute inimeste surmamist tolereeriv õigussüsteem pöördub iseenese vastu ning muutub ebaõigluse allikaks. Õigussüsteemi tuumani tunginud ebaõiglus laieneb üha uutesse valdkondadesse ning pöördub üha uute inimrühmade vastu. “Igaüks meist on seotud lapse saatusega” (Moody 2018), kuna sündimata lapse vastu suunatud hoiak mõjutab seda, kuidas ühiskonnas inimesse üldiselt suhtutakse.
Kui seadus eitab sündimata laste olulisust ning keeldub kaitsmast lapse õigust elule, kaldub ta vägivallale. See ei mõjuta mitte üksnes asjaga otseselt seotud inimesi, vaid ulatub kogu ühiskonda. Süütu inimese vastu suunatud vägivalla seadustamine ohustab kogu õigussüsteemi ning ühiskonnakorraldust tervikuna. Taolistes oludes “on juba alanud protsess, mis viib inimeste ehtsa kooselu lagunemiseni ja riigi kokkuvarisemiseni”, nagu märgib Johannes Paulus II (Evangelium vitae, 20).
Ilustav täiskasvanukeskne retoorika
Abordi kaitsjad räägivad enesemääramisõigusest, vabadusest, arengust ja ressursside mõistlikust kasutamisest. Samas jäetakse nimetamata, et eitades lapse õigust elule võetakse sündimata lapselt kõik need õigused. Reproduktiivtervise retoorikas ei nimetata elu ega surma, vaid üksnes kaunikõlalisi “väärtusi”.
Rahvaalgatuse Oma Tahe 2020 (OmaTahto2020) ilustavas täiskasvanukeskses retoorikas räägitakse turvalisest abordist, aga jäetakse ütlemata, et iga abordiga sureb vähemalt üks laps. Turvalisi aborte pole olemas.
Rahvaalgatuses Oma Tahe 2020 nõutakse Soome abordiseaduste kaasajastamist, et see “vastaks tänapäeva eetilistele ja arstiteaduslikele standarditele”. Süütute laste surmamist esitletakse progressina. Eetika mõistet moonutatakse nii, et see tähendaks inimese meelevaldset õigust teostada oma tahet teise inimese elu hinnaga. Rahvaalgatuse kohaselt peaks raseda naise oma tahtest piisama, et lõpetada emaüsas oleva süütu lapse elu. Tegelikkuses ei või inimene otsustada teise inimese elu ja surma üle.
Rahvaalgatus Oma Tahe 2020 kujutab abordi tegijat ohvrina, kelle jaoks on alandav, kui tal palutakse põhjendada oma kavatsust lõpetada üsas elava lapse elu. Täielikult vaikitakse sellest, kui alandavalt ja julmalt koheldakse süütut last, kui tema elu – sageli valurohkel viisil – lõpetatakse. Kui lihtsaks peaks süütu lapse surmamise veel tegema? Kas abordiotsust võiks põhjendatult vaidlustada, lootuses, et laps saaks õiguse elada?
Rahvaalgatuses ei nimetata sõnagagi asjaolu, et abordi puhul on tegemist süütu inimese elu lõpetamisega, milleks pole mitte kellelgi moraalset õigust. Paljud abordi teinud jäävad eluks ajaks kandma süütunnet, mõned vajavad sellega toimetulekuks aastatepikkust teraapiat. Abordi tegemine on ohuks ka naise tervisele, kuna võib kasvatada näiteks naiste vähiriski.
Ühiskonna südametunnistuse haavad
Abordivõimalusest tahetakse teha rahvusvaheliselt tunnustatud “inimõigus”. Kui süütute laste surmamisest saab ühiskonna heakskiidetud “inimõigus”, rikutakse kogu ühiskonna südametunnistus – kõik inimesed saavad kaassüüdlaseks kuriteos, mida neil on peaaegu et võimatu isegi endale tunnistada. Tunnistamata süü tõttu nõrgeneb inimeste moraalitunnetus ning ühiskonna moraalne selgroog murdub.
Kurjus on otsekui eskalaator, nendib professor J. Budziszewski (2011). Olles sooritanud ühe kuriteo, mida inimene ei julge isegi endale tunnistada, astub ta kurjuse eskalaatorile, mis viib ta vältimatult allapoole, vastu suuremale kurjusele. Südametunnistuse vaigistamiseks oma kuritegu õigustades õigustab inimene endale uusi kuritegusid ning sellega kurjuse ühiskondlik võim kasvab. Kõige ohtlikum on kurjuse maskeerimine vooruseks ning just see juhtub, kui abort kuulutatakse inimõiguseks.
Seaduslik abort puudutab ühiskonna kõiki liikmeid ning me suudame sellega elada üksnes oma südametunnistust kalgistades. Sellepärast hakkame abordi jõhkrat tegelikkust varjama valedega. Pikapeale on valesid korratud nii kaua ja nii palju, et inimesed hakkavadki neid uskuma.
Solidaarne vastutus süütute surmamise pärast
Võime arvata, et me pole süüdi Soomes tehtud abortides, kui me pole neis otseselt osalenud. See pole siiski nii. Piibel esitab selgelt põhimõte, et me kõik oleme ühiselt vastutavad ühiskonnas toimuva süütute inimeste surmamise pärast: “[E]t ei valataks süütut verd su maal, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks, ega tuleks veresüü sinu peale.” (5Ms 19:10)
Abordid on kõige puhtakujulisem võimalik näide süütute inimeste surmamisest, sest üsas olev laps ei ole saa olla süüdi üheski kuriteos. Igaüks meist, iga ühiskonna liige, me kõik oleme solidaarselt vastutavad meie kodumaal iga päev toimuva süütute laste surmamise pärast. Me kõik oleme vastutavad selle pärast, et me ei seisa kogu jõuga vastu seadusele, mis võtab meie ühiskonna kõige haavatavamatelt liikmetelt põhilised inimõigused ning lubab süütute inimeste surmamist.
Mida see ühine vastutus süütute inimeste surmamise pärast peaks tähendama? Vähemalt seda, et süütute inimeste surmamist lubav seadus võib pöörduda kelle tahes vastu, kuna seadusandlusele on omane kalduvus pidevale ühtlustumisele ja järjepidevusele. Kui seadusesse on juba lisatud põhimõte, et süütut inimest võib surmata, siis sellel põhimõttel on kalduvus laieneda ka teistele inimrühmadele.
Kui eitatakse emaüsas oleva lapse isikulist olemist, võib sama loogikaga eitada isiksuslikkust ka mõne teise inimrühma puhul ning võtta neilt inimsus. Selle loogikaga võib näiteks dementse vanuri määratleda mitteisikuna, et ta siis surmata osana “tervishoiust”.
Laialdane inimelu väärtuse allahindamine kasvatab survet abistatud surmaabi tunnistamist üheks raviviisiks vanuritele, haigetele ja viimaks kellele tahes, kelle elu mingi kriteeriumi põhjal võib nimetada mitteelamisväärseks. Eutanaasiaõigus on mõnedes riikides laienenud juba noortele inimestele, kes on depressioonis ja kaotanud elutahte.
Kui sündimata laste surmamine on määratletud tervishoiuna, hakatakse surmaabi tasapisi integreerima inimeste üldisesse tervishoidu. Näiteks tänapäeva Kanadas on arstide ja õdede ülesandeks pakkuda eutanaasiat ühe “raviviisina” neile patsientidele, kellel on seaduse järgi selleks õigus (Cheng 2022). Raskelt haigeid inimesi võidakse survestada valima halastussurm, rõhudes sellele, et nende ravi läheb ühiskonnale kalliks (Euthanasia & Assisted Suicide in Canada | Patients Rights Council).
Surmakultuuri tappev loogika
Taolise surmakultuuri väljendusena on mõned filosoofid juba järeldanud, et kui lapse võib surmata emaüsas, siis vastsündinud lapse võib tappa ka väljaspool emaüsa.
Nende surmakultuuri toetajate meelest võib ka vastsündinu võib tappa, sest tegemist on sama lapsega, on ta siis emaüsas või väljaspool seda. Selle loogika järgi püütakse pidevalt tõsta surmatavate laste vanusepiiri. Meie haiglates väljendub see selles, et hilises rasedusjärgus aborteeritud lapsed, kes sünnivad elavana ning oleksid ravi saades eluvõimelised, jäetakse surema nälga ja janusse.
Lubades sündimata laste surmamist jõuame viimaks väärtuste süstemaatilise eitamiseni. Seega osutub õigeks ema Teresa kaugeleulatuv väide. Abort on “armastuse ja rahu suurim hävitaja.” (Moody 2018)
Inimkeha tähenduse tühistamine
Abordi seadustamine lääneriikides käivitas protsessi, mille tulemusena kaotab inimkeha seadusandluses tasapisi oma tähenduse (Moody 2016). Daniel Moody kirjutab: “Abordi seadustamisega tekib juriidikal inimkeha vastu katastroofiline allergia.”
Abordi keskmes on arusaam, et sündimata lapse kehal ei ole muud tähendust, kui see, mille talle annavad täiskasvanud. Sellest jõutakse loogilise arusaamani, et mitte kellegi kehal ei ole muud tähendust, kui see, mille inimesed sellele annavad. Üks taolise mõtteviisi väljendus on Sanna Marini valitsuse esitatud transsoolisuse seaduseelnõu, mille järgi kindlast soost kehal on üksnes see tähendus, mille inimene ise sellele annab.
Eelnõu kohaselt võib nt iga bioloogiline mees muuta oma juriidilise soo naiseks, esitades põhjendatud selgituse sellest, et ta tunneb end püsivalt olevat naissoost. Uus transsoolisuse seadus kohustaks kõiki taolist ise määratud sugu pidama tegelikuks. Ametlikult heakskiidetud selgitustes kahtlemist tõlgendatakse vihakuriteona. Nii sunnitakse kõiki inimesi eitama oma meeltega tajutavat tegelikkust inimese bioloogilisest soost ning sellele tuginedes piiratakse sõnavabadust.
Ennast naisena määratlevatele bioloogilistele meestele avatakse sissepääs naiste kaitseks ning kehalise privaatsuse tagamiseks mõeldud ruumidesse, muutes need kohad naiste jaoks ebaturvaliseks. Seadusandjad jätavad sellega tähelepanuta seiga, et võrreldes naistega panevad bioloogilised mehed sada korda tõenäolisemalt toime seksuaalkuritegusid (Joyce 2022: 156). Seega muutes emaüsa sündimata lapsele ebaturvaliseks kohaks jõuame aastate möödudes loogiliselt selleni, et turvalisuse tagamiseks mõeldud ruumid muutuvad ebaturvaliseks naistele.
Põhjendades sündimata lastelt põhiliste inimõiguste äravõtmist naise õigusega otsustada oma keha üle jõutakse viimaks naiste turvalisust ja kehalist privaatsust tagavate struktuuride ja ruumide kaotamiseni. Seadustega antakse praktiliselt kõigile meestele võimalus määratleda end juriidiliselt nii, et nad saavad sissepääsu nendesse kohtadesse.
Loomuliku perekonna positsiooni lagunemine
Sama loogika õõnestab tasapisi ka loomuliku perekonna positsiooni ning ema ja lapse bioloogilise sideme juriidilist tähendust. Abordiseaduse tulemusena lammutatakse inimõigusi toetavaid seadusi nõnda, et viimaks puudutab see kõiki inimesi. Sündimata lapse surmamist õigustav seadus lähtub eeldusest, et inimkehal on vaid see tähendus, mille inimesed sellele annavad. See viib loogiliselt transsoolisuse seaduse eelnõu põhimõtteni, et sugu tuleneb subjektiivsest tundest, mitte bioloogiast.
Kohaldades sama lähenemist vanemate ja laste suhtele, ei rajane ka vanemlus enam peamiselt bioloogilisele sidemele ning sellest saab meelevaldselt manipuleeritav juriidiline konstruktsioon. McGilli ülikooli professor Douglas Farrow märgib: “Kui isiklikku enesemääramisõigust mõistetakse nii, et keha soolisusel ei ole tähendust, siis perekond kaob. Kui keha sool ei ole tähendust, ei ole tähendust ka bioloogilisel vanemlusel ega ka sugulusel.”
Jurist Ulrich Vosgerau (2022) küsib: Kas uus arusaam soolisusest tähendab mingil hetkel ka seda, et sa ei ole enam lapse ema pelgalt selle pärast, et sa sünnitasid lapse, vaid hoopis ametnikud otsustavad, kes on lapse ema? Vosgerau järgi katkestab soolisuse arusaama muutumine bioloogia ja perekonnaõiguse vahelise sideme, millele seadusandjad senini on tuginenud. Siis otsustab riik, kes on lapse vanemad ning üha sageneb laste meelevaldne lahutamine perekondadest!
Kui sugu ei määratleta enam loomuliku, bioloogilise soona, siis ei määratleta ka vanemlust enam loomulikul, bioloogilisel alusel. Minnes selle põhimõttega loogilise lõpuni, hakkavad ametnikud otsustama, keda pidada lapse vanemateks. Kogu seda meelevaldset süsteemi tsementeeritakse avalikku kriitikat ja arutelusid pärssivate vihakõneseadustega.
Vääramatu inimväärikus ühiskonna alusena
Nõnda kaotatakse inimõiguste objektiivne ja üldpädev iseloom, mis põhineb judeokristlikul maailmakäsitusel. Võrdõiguslikkus ja võrdväärsus on algselt kristlikud mõisted: inimeste võrdne väärikus põhineb sellele, et iga inimene on loodud Jumala näo järgi ning Jeesus on oma elu ohverdanud iga inimese eest. Jumala näo järgi loodud olendina on igal inimesel vääramatu inimväärikus ja vääramatud inimõigused. See kristlik inimkäsitus on ka ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni aluseks.
Sündimata lapse õigust elule võib põhjendada kolme põhilise tõega (Anderson 2022: 19–20):
- Bioloogiline tõde: inimisik saab alguse viljastamisest.
- Moraalne tõde: inimesed on loodud võrdse väärikusega ja võrdseteks ning igal inimesel on loomupärane inimväärikus.
- Poliitiline tõde: riigivõimu üheks põhiliseks ülesandeks on kaitsta süütuid inimisikuid surmava vägivalla eest.
Ühiskonnana tuleb meil järjekindlalt naasta kõikide inimeste, nii sündinud kui sündimata, võrdõiguslikkuse ja võrdväärsuse juurde. Vastupidisel juhul peame olema valmis selleks, et meie oma põhilised inimõigused lammutatakse ebaõiglust taotleva seadusandlusega.
Kasutatud kirjandus
- Anderson, Ryan T. & DeSanctis, Alexandra (2022), Tearing Us Apart: How Abortion Harms Everything and Solves Nothing. Regnery Publishing.
- Biggs, M. Antonio & Gould, Heather & Foster, Diana (2013) “Understanding Why Women Seek Abortions in the US“, BMC Women’s Health 13, no. 29 (2013).
- Budziszewski, J. (2011) “Tätä emme voi olla tietämättä. Uusi Tie.”
- Cheng, Maria (2022) ‘Disturbing’: Experts troubled by Canada’s euthanasia laws | AP News
- Farrow, Douglas (2019) “The New Family Violence”. First Things 5.8. 2019.
- Joyce, Helen (2022) Trans: When Ideology Meets Reality. Oneworld.
- Kageleiry, Andrew ym. (2015) “Out-of-Pocket Medical Costs for Parents with Children with Down syndrome in the United States”, paper presented at the ISPOR 20th Annual International Meeting, Philadelphia. Pennsylvania, May 16-20, 2015.
- Ioannes Paulus II, Evangelium Vitae (25 March 1995) | John Paul II (vatican.va)
- Marinin hallituksen tasa-arvo-ohjelma Suomi tasa-arvon kärkimaaksi. Hallituksen tasa-arvo-ohjelma 2020–2023 (valtioneuvosto.fi)
- Moody, Daniel (2016) Flesh Made Word. CreateSpace Publishing.
- Moody, Daniel (2016) “Gender – Law’s Allergic Reaction to the Body”, Humanum Review
- Nordal Broen, Anne ym. (2005) “Reasons for Induced Abortion and Their Relation to Women’s Emotional Distress”, General Hospital psychiatry 27, no 1 (January-February 2005): 36-43.
- Vosgerau, Ulrich (2022) Ulrich Vosgerau: “Dann bestimmt der Staat, wer die Eltern Ihres Kindes sind!”
Tõlkinud Illimar Toomet. Kõne videosalvestust saab vaadata siit (alates ca 7:13).
Kõne avaldatati algselt portaalis Objektiiv.
