Abort, samasooliste „abielu“ ning koolipõhine seksuaalkasvatus on kõige suuremad lastevastased kuriteod. Arvestades, kui suur hulk inimesi on abordi teel hukkunud, siis on abort kõige suurem, kuid kaaludes korda saadetud kurja ulatust, on ka koolipõhine seksuaalkasvatus raske kuritegu, sest see hävitab puhtuse laste hinges, tumestab nende südamed, õpetades, et kuri on hea ning külvates niimoodi surmakutuuri vilju järgmistesse põlvkondadesse, tõdes Maria Madise SAPTK Elukultuuri Instituudi konverentsil „Abielu ja laste kaitse”.
Abielu ja laste kaitse — elukultuuri alustest ja missioonist
Räägime täna laste kaitsmisest, sest on võimatu salata, et käimas on sõna otseses mõttes sõda laste vastu – nii nende füüsilise elu kui järjest enam ka nende identiteedi ja kogu inimloomuse vastu. Tõsi, see on osa revolutsioonist, mis on tegelikult kestnud sajandeid, kuid see on eriti selgelt pöördunud laste vastu viimasel viiel-kuuel aastakümnel. Revolutsioon, mille sisuks on Jumala loodud korra lammutamine ning selle asendamine kaosega, on nüüdseks pöördunud oma Looja ära põlanud inimkonna enda vastu, eriti inimelu kõige haavatavamates etappides: selle alguses ja lõpus. Sellest revolutsioonist tuleb täna lähemalt juttu veidi hiljem.
Ent sõltumata revolutsiooniliste protsesside ajaloost ja mehhanismidest vajab nende poolt rünnatud inimelu kaitset. Elupooldava liikumise eesmärk, ning põhjus, mis ta eksisteerib, on põrmustada revolutsiooniline idee, et teatud inimelud ei ole elamist väärt; ning taasluua ühiskond, kus lihtne tõde „elu on püha“ ehk „süütut inimest ei tohi tappa“ ja kõik selle loogilised järeldused on kirjutatud rahvuslikesse ja rahvusvahelistesse seadustesse, mida inimesed üheselt mõistavad ning südamest toetavad.
Mõistagi on selle eesmärgi saavutamine kaugelt üle nende pisikeste organisatsioonide võimete, mis üle maailma elukultuuri lippu kannavad — selleks on vaja palju suuremaid jõude, et pöörata tagasi kõik lammutatu ning taastada jumalikku loomiskorda austav kristlik tsivilisatsioon, kuhu elukultuur kuulub. Aga tuleb anda oma panus.
Minu endine kolleeg ning maailma esimese elupooldava organisatsiooni The Society for the Protection of Unborn Children (eesti keeles Ühing Sündimata Laste Kaitseks) üks asutajatest Alan Smith kirjutas pärast abordiseaduse heaks kiitmist Briti parlamendi alamkojas 1967. aasta juulis oma sõbrale järgmised read:
„Kas on kokkusattumus, et alamkoda kiitis kolmanda lugemise heaks 14. juulil? Nagu sa oled ka varem täheldanud, kaotab Briti kord usu enesesse täpselt samamoodi, kui ancien regime… peame mõistma, et võitluses Vaenlase vastu ei ole meil enam korda; oleme kaotanud meedia, kommunikatsioonikanalid… Usk võib teha meid edu või läbikukkumise osas selles maailmas ükskõikseks, kuid me peame alati võitlust jätkama … Kangelaslikkus lüüasaamises on isegi üllam, kui kangelaslikkus võidu puhul. Sünge väljavaade ei peaks meid tegevusetusesse hüpnotiseerima.“
See kirjake oli alguseks ühele organisatsioonile ning kaudselt tervele ülemaailmsele liikumisele laste eluõiguse kaitseks. See oli ka omamoodi eelhüüe paavst Johannes Paulus II üleskutsele entsüklikas Elu evangeelium, kus ta kirjutas: „Tungivalt on vaja südametunnistuste üldmobilisatsiooni ja ühist eetilist pingutust, et algatada suur liikumine elu toetuseks. Me peame kõik koos ehitama uue elukultuuri.“ (EV 95)
Täna soovingi põgusalt peatuda kolmel lihtsal tõel, mis on meie ühise eetilise pingutuse ja taasehitatava elukultuuri aluseks ning ka laste kaitsmise seisukohast kõige olulisemad: 1) inimelu on püha eostumisest kuni surmani; 2) abielu kaitseb lapsi nii enne kui ka pärast sündi ja 3) vanemad on oma laste esmased kasvatajad.
Elukultuuri esimene tõde: Inimelu on püha
Rääkides täna laste kaitsest, peaks esimene küsimus olema, kuidas on kaitstud laste elu? Sest kui kellegi elu ei ole kaitstud, siis ei ole mõtet ühelgi teisel õigusel või hüvel, mida ühiskond võiks tagada.
Tänases olukorras, kus iga viies laps tapetakse enne oma sündi ja seda riigi rahalisel toel, peame tõdema, et lastel puudub kõige elementaarsem kaitse. Nii kaotavad oma üle kolme tuhande lapse aastas (3307 aastal 2021) ning alates 1956. aastast, kui abort eesti territooriumil nõukogude võimu poolt seadustati on siin hukkunud üle 1,5 miljoni inimese enne oma sündi. See arv on suurem, kui meie tänane rahvaarv. Ning see arv aitab ka mõista, miks on laste kaitsmisest enne sündi, vaatamata sügavale rahvastikukriisile, meie ühiskonnas raske rääkida – sest see puudutab suurt hulka meie rahvast väga lähedalt ning osutab valusatele haavadele. Aga haavatud ühiskonnal, täpselt nagu haavatud inimkehal on kaks tulevikuväljavaadet: paranemine või hääbumine. Peame rahvana kindlasti lootma paranemisele, ent see eeldab tõe tunnistamist, meeleparandust ja muutust.
Ning tõde inimelu kohta on see: inimene on inimene eostumise hetkest ning hiljem ei toimu tema arengus ühtegi sündmust, mis teeks temast rohkem inimese kui ta seda oli varem. Inimene on loodud surematu hingega vaba tahtega olendiks Jumala enda näo järele ning sellest tulenevalt on tema elu püha selle igas etapis ning teistega võrdse väärikusega.
Selle loomuseaduliku tõe valguses tunnustavad iga inimese õigust elule nii Eesti Vabariigi põhiseadus kui ka rahvusvahelised lepped, eeskätt ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon ning lapse õiguste konventsioon. Viimane ütleb selgelt, et laps vajab erilist kaitset ja hoolt, kaasa arvatud vastav seaduslik kaitse nii enne kui ka pärast sündi.
Seetõttu tõeline skandaal, et suur osa ÜRO liikmesriike on sellele vaatamata — ning omaenda põhiseadustele vaatamata — otsustanud laste sünnieelse tapmise seadustada. See omakorda on meid viinud ilmselt inimajaloo suurima moraalse pimeduseni. Sest kuidas muidu võiksime seletada seda, et igal aastal 60-70 miljoni sündimata lapse hävitamine maailmas ei tundu enam inimsusevastane kuritegu, vaid reproduktiivõigus. See moraalne pimedus pigistab silmad kinni ka valu ees, mida miljonid naised, kes on abordiga seotud valede ohvriks langenud oma südames kannavad — rääkimata kõikidest teistest, kes nende haavu jagavad, isegi kui neil on olnud oma osa nende põhjustamises. Kui me ei tunnista abordi reaalsust, eitame ka sellest tulenevat leina ning keelame võimaluse leida rahu ja andestust neile, kes seda vajavad.
Ent see moraalne pimedus on tegelikult veelgi kaugeleulatuvam, sest abort ei saa jääda omaette rünnakuks inimelu pühaduse vastu, vaid on sama mõtteviisi kaudu seotud kõikide teiste rünnakutega inimelu ja -loomuse vastu. See on üksnes loogiline, sest kui võib tappa „soovimatuid“ või haigeid lapsi enne nende sündi, siis on ainult aja küsimus, millal teiste „soovimatute“ või haigete inimeste tapmine ühiskonnas muutub aktsepteeritavaks eutanaasia kaudu. Ja kui inimese elul ei ole absoluutset väärtust selle alguses, kui see on meie kokkuleppe küsimus, kas see elu on väärt elamist või mitte, siis miks peaks olema kindel väärtus inimese sool ja miks ei võiks seda kokkuleppel ümber mõtestada? Nii on kõik surmakultuuri ilmingud omavahel ahelaks kokku liidetud. Ei ole võimalik võtta sündimata lastelt eluõigust, ilma et see lõhuks kogu inimõiguste struktuuri, seades varem või hiljem ohtu elu ka teistes etappides ning ilma et see moonutaks kogu ühiskonna moraalse palge.
Seadustatud abort hävitab ühte rahvast seestpoolt jõulisemalt, kui ükski väline vaenlane. See on sõda perekonna südames, kus rindejoon jookseb kõige lähedasemate inimeste vahel ning kus võitjaid ei ole. Sellest sõjast lapse vastu rääkides, ütles ema Teresa 1994. aastal Washingtonis: „Iga riik, mis kiidab abordi heaks, ei õpeta oma inimestele armastust, vaid seda, et oma tahtmise saamiseks võib kasutada ükskõik missugust vägivalda. Seepärast on abort kõige suuremaks armastuse ja rahu hävitajaks.“
Kuni toimub sõda meist kõige kaitsetumate vastu, on rahu ükskõik, millisel teisel ühiskonna tasandil illusioon.
Elukultuuri teine tõde: abielu kaitseb lapsi nii enne kui ka pärast sündi
Kaks asja kaitsevad sündimata lapsi kõige paremini: need on seadused mis reaalselt tagavad nende eluõiguse ning abielu institutsioon. Näiteks Suurbritannia valitsuse statistika andmetel on lastel, kes on eostatud abielus 4 kuni 5 korda suurem tõenäosus sündida, kui nendel, kes on eostatud väljaspool abielu.[1] Abielu on struktuur, mis kaitseb lapsi.
Täpselt nagu abordi seadustamine, ei muutnud selle olemust – see oli on ja jääb süütu lapse tapmiseks — täpselt samamoodi ei muuda sooneutraalse „abielu“ jõustamine abielu tähendust, kuid see varjutab abielu ja perekonna väärtust. See omakorda nõrgestab laste kaitset, mida tõeline abielu pakub.
Abielul on kaks omavahel lahutamatult seotud eesmärki: elu andmine ja abikaasade ühtsus; nende eesmärkide kunstlik lahutamine on kõikide abielu ja perekonnavastaste rünnakute juurpõhjuseks, ent eriti selgelt lähtub sellest samasooliste „abielu”, mis tahtlikult lahutab abikaasade omavahelise suhte ja laste saamise.
See on katse lammutada kõige fundamentaalsem inimloomusel põhinev institutsioon maailmas, mis kaitseb meeste, naiste ja laste vaimset ning füüsilist heaolu. Mitte ükski teine kooslus ei paku samaväärset kaitset ning stabiilsust, mida inimolendid vajavad. Lastel, kes kasvavad üles abielus ema ja isaga, on paremad tervisenäitajad, nad tulevad paremini toime koolis, hilisemas karjääris ning omaenda abielus.[2] Kui peame laste heaolu oluliseks, siis peame pidama abielu mehe ja naise vahel oluliseks.
Toetudes andmetele Rootsist, Norrast, Taanist, Hollandist, Hispaaniast, Kanadast ning USAst, kinnitab sotsiaalteadlane ning tunnustatud perepoliitika asjatundja dr Patricia Morgan, et sooneutraalne „abielu“ edendab ideed, mille kohaselt abielu ei ole vanemlusega olemuslikult seotud. Samasooliste “abielu” soodustab ka heteroseksuaalsete juhusuhete kasvu ning abieluvälise kooselu kasvu, leiab ta.
Abielu ümberdefineerimine lõhub laste kasvamiseks parima keskkonna. Kõik saavad aru, et teatud taime- ja loomaliikide säilimiseks, on vaja säilitada nende liikide eluks ja heaoluks vajalik keskkond. Miks muidu tehtaks sedavõrd suuri pingutusi Amazonase vihmametsade ja teiste ökosüsteemide säilitamiseks? Selleks, et liigid, mis neid vajavad – jaaguarid, jõedelfiinid ja kes kõik veel — säiliksid. Kui palju enam peaksime kaitsma abielu ja perekonda, mis kaitseb last?
Elukultuuri kolmas tõde: vanemad on oma laste esmased kasvatajad
1948. aastal kirjutatud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonist leiame, et vanematel on oma laste hariduse valikul eesõigus. See artikkel võrsus kibedast kogemusest Teise maailmasõja ajal, kui natsionaalsotsialisliku režiimi püüdluseks oli muuta Saksa haridussüsteem valitsuse programmi indoktrineerimise mehhanismiks. Ehk teisisõnu, üks olulisemaid õppetunde, millest inimõiguste ülddeklaratsiooni kirjutajad püüdsid lähtuda, oli sõja-aegne kogemus, et vanemate järelevalve hariduses on hädavajalik rahu ja turvalisuse säilitamiseks ühiskonnas.
Praegu näeme aga sootuks vastupidist suundumust. Liikmesriike survestatakse ÜRO enda agentuuride ja teiste võimsate rahvusvaheliste huvigruppide poolt rahastatud LGBT propagandat haridussüsteemis kasutama, sõites halastamatult üle vanemate õigustest otsustada selle üle, mida nende lastele õpetatakse. Ja niipea kui sooneutraalne „abielu“ jõustatakse, järgneb sellele tingimata vastavasisuline õpe lasteaedades ja koolides. Seda kinnitab teiste riikide kogemus. Inglismaal seadustati samasooliste „abielu” 2014. aastal ning täna õpetatakse 4-aastastele poistele, et kui nad suureks kasvavad, võivad nad abielluda mehega ja sama pisikestele tüdrukutele, et kui nemad suureks saavad, siis võivad nad abielluda naisega. Ja veel õpetatakse neile, et kui kaks naist või kaks meest, kes teineteist armastavad, seda soovivad, siis võivad nad saada lapse ja kõik on õnnelikud. Suhete ja seksuaalkasvatus on tänaseks tehtud kohustuslikus ka kristlikele koolidele, kes võivad „oma” väärtusi õpetada LGBT võltsväärtuste kõrval, kuid mitte nende asemel.
Kui sooneutraalne „abielu” lahutab lapsed oma bioloogilistest vanematest füüsiliselt, siis need programmid võõrandavad lapsed oma vanematest vaimselt neile õpetatava väärtussüsteemi kaudu.
Mõtlemapanev on seegi, et maailma suurim aborditeenuste pakkuja Planned Parenthood Federation, mille haru on Eesti Seksuaaltervise Liit, on juba aastaid kaastatud ÜRO tegevusse tegemata mingit saladust sellest, et nende esmane huvi ei ole propageerida aborti või teisi nn reprodutiivteenuseid, vaid kohustuslikku seksuaalkasvatust koolides. See on ka loogiline, sest koolipõhine seksuaalkasvatus, nii nagu see paljudes riikides toimub, hävitab laste loomuliku ettevaatlikkuse ja puhtuse, julgustab neid seksuaalselt eksperimenteerima ning tõukab nad varakult rasestumisvastaste vahendite ja aborditööstuse mõjusfääri, enamasti nende vanemate teadmata.
Täpselt nagu vanematel tuleb seista vastu lapse füüsilisele väärkohtlemisele või kiusamisele koolis, tuleb seksuaalkasvatuse programmide sisse viimisel koolides kindlasti hakata seisma vastu ideoloogilisele väärkohtlemisele. Vanematel on see õigus ja kohustus, sest vanemad on juhitud armastusest oma laste vastu ning ühtlasi on nad oma laste suhtes parimad eksperdid – mida, millal ja kuidas seksuaalsusest rääkida, lähtudes inimloomusest ning inimese seksuaalsuse tõelisest tähendusest.
Johannes Paulus II kinnitas oma entsüklikas Elu evangeelium, et ei ole mingit lootust ehitada elukultuuri õpetamata noortele tõde inimseksuaalsuse kohta: „Eriti oluline on kasvatada austust elu väärtuse vastu alates selle algusest... Seksuaalsuse labastamine kuulub peamiste tegurite hulka, mis on viinud uue elu põlgamiseni. Ainult tõeline armastus on võimeline elu kaitsma. Ei tohi olla mingit kõrvalehiilimist erilisest kohustusest teismeliste ja noorukite ees, pakkuda neile õiget õpetust seksuaalsuse ja armastuse kohta. See õpetus hõlmab kõlbelise puhtuse harjutamist, sest see on voorus, mis soodustab isiku küpsemist ja teeb ta võimeliseks austama keha „abielulist“ tähendust.” (EV 97)
Kokkuvõtteks võib öelda, et abort, samasooliste „abielu“ ning koolipõhine seksuaalkasvatus on kõige suuremad lastevastased kuriteod. Arvestades, kui suur hulk inimesi on abordi teel hukkunud — hinnanguliselt 2 miljardit, mis on rohkem, kui kõikides sõdades terve inimajaloo jooksul kokku —, siis on abort kõige suurem, kuid kaaludes korda saadetud kurja ulatust, on ka koolipõhine seksuaalkasvatus raske kuritegu, sest see hävitab puhtuse laste hinges, tumestab nende südamed, õpetades, et kuri on hea ning külvates niimoodi surmakutuuri vilju järgmistesse põlvkondadesse. Sooneutraalne „abielu“ aga hävitab laste sündimise ja kasvamise loomuliku keskkonna.
Võib arvata, et just abielu ja perekond on revolutsiooni viimane lahinguväli. Aga sellel lahinguväljal annavad tõsise vastulöögi terve hulk meiesuguseid tavalisi mehi ja naisi — nii need, kes on abielus ja lapsevanemad kui need, kes seda ei ole. Sest see ei ole kellegi isiklik küsimus. Vaid see on meie rahva ja tsivilisatsiooni küsimus — kas asetume ajaloos nende poolele, kes armastasid tõde inimeseks olemise kohta ja jumaliku loomiskorra kohta või mitte.
Selle südametunnistuste üldmobilisatsiooniga ei ole kunagi hilja liituda, ükskõik, missugune kellegi elukäik on olnud. Sageli on just nendest, kes on valest pöördunud saanud kõige pühendunumad tõe kaitsjad. Meeleparandus ja pöördumine, mida meie ühiskond nii hädasti vajab toitub eeskätt meist igaühe isiklikust meeleparandusest ja pöördumisest.
Meie sihiks olgu elukultuuri terviklik taassünd. Sest pole võimalik elupooldav ühiskond, mis ei hooli abielust ja vanemate õigustest või abielu tõeliselt au sees hoidev ühiskond, mis ei hooli lastest ja nende kaitsest enne sündi. Kord mida me igatseme ei ole fragmentaarne vaid terviklik.
Kuni selle saavutamiseni on aga meie ees seisev reaalsus üha ägenev võitlus – inimelu pühaduse, abielu ja perekonna eest. Võib juhtuda, et seda võitlust ei krooni edu meie eluajal. Võit ei ole meie kätes. Ent meie kätes on meie suhe Tõega. Püsides kindlalt kursil olgem tagasilöökidele vaatamata need, kes Tõde armastavad ning peavad seda armastust oma kohuseks, privileegiks ja rõõmuks.
[1] Suurbritannia valitsus ei avalda enam statistikat, millest sai vastavaid järeldusi teha. Statistikat abielu, raseduste ja nende tulemus (abort või sünnitus) kohta avaldati viimati 2008. aastal.
[2] Mary Eberstadt, Adam and Eve after the Pill, (Ignatius Press, San Francisco, 2012).
