Eutanaasia ja abistatud enesetapp

Lühidalt

• Eutanaasia on patsiendi elu tahtlik lõpetamine arsti poolt, kes leiab, et surm on patsiendi huvides.
• Abistatud enesetapp on teise inimese abistamine, kui ta endalt ise elu võtab.
• Kümnes riigis maailmas on abistatud enesetapp ja/või eutanaasia teatud tingimustel lubatud. Nende riikide kogemus näitab, et abistatud enesetapu ning eutanaasia võimaldamine ohustab kõige haavatavamaid inimesi ühiskonnas. Seadustamisega luuakse sotsiaalne ootus, et lähedaste toeta ning ühiskondlikke resurrsse kõige enam vajavad eakad ja haiged elust lahkuksid. Süveneb kriis meditsiinieetikas ning kannatuste lahendusena nähakse kannataja tapmist.

Mis on eutanaasia?

Termin “eutanaasia” tuleb kreeka keelest ning tähendab “hea surm”. 19. sajandi  teisel poolel hakati terminit kasutama tervenemislootuseta haigeteks peetavate inimeste meditsiinilisel teel tapmise puhul.

Levinud definitsioon, mida on kasutanud tänapäeva tuntud eetikud, kõlab järgmiselt: “Eutanaasia on patsiendi elu aktiivne ja tahtlik lõpetamine arsti poolt, kes usub, et surm on patsiendi huvides.”

Eutanaasia pooldajad eristavad enamasti

• vabatahtlikku eutanaasiat (kui otsustusvõimeline inimene selleks ise soovi avaldab);
• eutanaasiat, milleks annavad nõusoleku selleks volitatud lähedased, kui inimese enda otsustusvõime on pärsitud (näiteks haiguse, puude või ebaküpsuse tõttu);
• soovimatut eutanaasiat, kui haige tapetakse tema või lähedaste nõusolekuta.

Eutanaasia seadustamise pooldajad õigustavad tavaliselt vabatahtlikku ning lähedaste nõusolekul tehtavat eutanaasiat (eeldusel, et inimene ise annaks nõusoleku, kui tal see võimalus oleks), kuid peavad soovimatut eutanaasiat ebaeetiliseks. Reaalsuses on aga need piirid hägusad. Inimeste soovid on muutuv kriteerium, mida surma küsimuses võivad kergesti mõjutada lähedaste surve, valu ja masendus ning millest ei ole võimalik tuletada üldkehtivaid printsiipe.

Mis on abistatud enesetapp?

Abistatud enesetapp on teise inimese abistamine selleks, et ta saaks endalt elu võtta. Tavaliselt seisneb abistamine surmavate medikamentide andmises patsiendi kätte, kes need seejärel manustab. Peamine erinevus abistatud enesetapu ning eutanaasia vahel seisneb seega inimese isikus, kes tapmist teostab: eutanaasia korral tapetakse inimene teise isiku (tavaliselt arsti) poolt, abistatud enesetapu korral tapab inimene end teise isiku kaasabil ise.

Siiski lähtuvad mõlemad, nii eutanaasia kui ka abistatud enesetapp, soovist kutsuda esile kannatava inimese surm, mistõttu moraalselt on mõlema teostamine lubamatu.

Vahel kasutatakse ka terminit “assisteeritud surm”, et vältida patsiendi psühholoogilise seisundiga seotud küsimusi — kellegi soov sooritada enesetapp viitab paratamatult ahastusele, mis vajab psühholoogilist abi, mitte surmavaid medikamente.

Seaduslikud ja eetilised kaalutlused

Ilmselgelt kaasnevad eutanaasia ja abistatud enesetapuga hulk eetilisi ja seadusandlust puudutavaid küsimusi.

Peaaegu kõikjal, kus abistatud enesetapp või eutanaasia on seadustatud, hindab riik (vähemalt kaudselt) oma kodanike elu väärtust. Paratamatult järeldub sellest, et teatud elud on väärtuslikumad kui teised ning et teatud inimestel on rohkem mõtet elada kui teistel.

Näiteid sellisest järjekindlast praktikast ei tule otsida kaugest ajaloost. 1930ndate Saksamaal oli füüsilise ja vaimse puudega inimeste eutanaasia järjest sagenev nähtus. Kristlikku kaastunnet, mis nõudis iga üksiku abivajaja eest hoolitsemist, peeti rahva ühishüve perspektiivist kahjulikuks. Kasutades ühe natside kõrge terviseametniku sõnu: “… ‘armasta oma ligimest’ peab taanduma … Riigi ülim kohus on … lubada elu ja elatist ainult tervele ja pärilikult veatule osale rahvastikust …”[1]

Kuigi arstidelt nõuti “jääkülma loogikaga” tegutsemist, esitleti eutanaasiat saksa avalikkusele kui halastavamat alternatiivi kristlikule moraaliõpetusele. 1941. aasta film Ich kluge an (Ma süüdistan) räägib loo noorest arstist, kes on kohtu all surmava süsti tegemise eest oma ravimatult haigele naisele, olles tulnud vastu naise anumisele tema kannatused lõpetada. Süüdistus pealkirjas oli suunatud nende vastu, kes väidetavalt mõistsid paranemislootuseta haiged aeglasesse ja valurikkasse surma.

Film tehti Aktion Tiergarten 4 eutanaasiaprogrammi arhitekti Dr Karl Brandt’i käsul ning see baseerus Helmut Unger’i romaanil, kes omakorda oli konsultandiks laste valimisel natsirežiimi Gnadentod’i (sõna-sõnalt “halastussurm”). Mõistagi oli filmi eesmärgiks mõjutada avalikku arvamust eutanaasia suhtes, kuid see aitas ka hinnata, kui suur oli avalikkuse toetus natside eutanaasiaprogrammile. Kuigi film võeti algselt hästi vastu, oli tagasilöök puuetega inimeste süsteemsele tapmisele siiski otsustavam, kui mistahes muu ühiskondlik reaktsioon, millega natsid pidid silmitsi seisma. Mitmed nägid juba siis ette, kuidas süütute “invaliidide” tapmine seab aja jooksul ohtu ka tervete inimeste elu, kui neid ei peeta enam mingil põhjusel ühiskonnale piisavalt kasulikuks.

Kartus, et kui eutanaasia on kord juba seadustatud, siis selle haare aina laieneb, on osutunud reaalsuseks mitte ainult Teise maailmasõja aegsel Saksamaal, vaid ka nendes riikides tänapäeval, kus abistatud enesetapp ja/või eutanaasia on lubatud (nt Belgias, Kanadas, Hollandis).

Nii abistatud enesetapp kui eutanaasia seadustatakse eesmärgiga lõpetada talumatuks peetavad kannatused – kas parandamatu haiguse diagnoosi puhul või kui arstide hinnangul on elada jäänud teatud aeg või muude sarnaste kriteeriumite alusel. Kuna aga tegemist on igal juhul subjektiivsete kriteeriumitega, kaasneb nendega vältimatult surve neid järjest ümber defineerida ning kehtivaid piiranguid laiendada.

Näiteks Hollandis on tänaseks seadustatud ka vastsündinute tapmine,[2] kelle olukorda hinnatakse “väljakannatamatuks ning kellel puudub paranemislootus“ ning üha enam aktsepteeritakse ka ideed nende inimeste tapmisest, kes väidavad enese olevat “elust väsinud“.[3]

Inimese tapmine tema kannatuste lõpetamiseks ei ole kunagi aktsepteeritav lahendus. Kuid peale selle võivad ka väga raskete kannatustega inimestele antavad prognoosid olla ebatäpsed. Isegi kompetentsetel arstidel on äärmiselt keeruline täpselt hinnata, kui kaua on kellelgi elada jäänud. Uuringutest, mis on läbi viidud selleks, et hinnata prognooside täpsust palliatiivses ravis nähtub, et need on “sageli ebatäpsed”.[4] Lisaks võib kergesti ette kujutada, millise ränga koorma asetab eutanaasia seadustamine arstide, õdede ja teiste meditsiinitöötajate südametunnistusele ning millise usalduskriisi loob see arstide ja nende patsientide vahele.

Kuigi Maailma Arstide Liit (World Medical Association) peab endiselt eutanaasiat ebaeetiliseks,[5] on eufemismid nagu “väärikas surm”, “halastussurm” jne aidanud sellel äraspidise kaastunde tähe all levida kulutulena meditsiinipraktikas üle läänemaailma.

Tasub aga meeles pidada, et just nimelt püüd kõrvaldada kannatused ja väärarengud rikkus Saksa meditsiinieetika natside võimuletuleku eel ning tegi sellest režiimi kuritegude kõige tõhusama kaastöölise. Juba 1922. aastal kirjutas populaarne kirjanik Ernst Mann, et: “Viletsuse saab maailmast kõrvaldada vaid viletsate valutu hävitamise teel!”[6]

Kas eutanaasia toimub patsiendi informeeritud nõusolekul?

Argumendid abistatud enesetapu ja eutanaasia toetuseks rajanevad enamasti eeldusel, et patsient avaldab soovi oma elu lõpetamiseks, olles langetanud kaalutletud otsuse — või ta teeks seda, kui tal see võimalus oleks.

Esiteks peaks olema enesestmõistetav, et see, kui inimene tapetakse tema enda soovil, ei muuda tõsiasja, et tegu on kannatava inimese tahtliku tapmisega. Kuid teiseks näitab nende riikide kogemus, kus abistatud enesetapp ja/või eutanaasia on seadustatud, selgelt, et reaalses elus leiab märkimisväärne vähemus või ka enamus nendest juhtudest aset, kui patsiendi nõusolek puudub või see on antud vastuvõetamatu surve all.

Ilmselge näide puudutab imikute eutanaasiat. Hollandi ja Belgia andmetest nähtub, et kuni 2010. aastani põhjustas aktiivne eutanaasia (st arsti poolt tehtud surmav süst) 7–8% kõikidest imikute surmadest. Hilisemates andmetes kajastub tegelikkusest väiksem eutanaasia juhtumite osakaal, sest arstid ei teata juhtudest, mis nende hinnagul ei ole eutanaasia, isegi kui kasutati surmavat süsti.[7]

Täiskasvanute soovimatu eutanaasia juhtumeid esineb samuti sageli. Hollandi 1990. ja 1995. aasta aruannetest selgus, et umbes 1000 surma puhul aastas puudus patsiendi elu lõpetamiseks tema selge nõusolek. Samadest aruannetest nähtub, et palju suuremale hulgale patsientidest manustati opioide, eesmärgiga nende elu lõpetada, ilma et nad oleksid selleks soovi avaldanud. Belgias on soovimatu eutanaasia juhtumitest teavituste arv veel suurem kui Hollandis, kuid viimastel aastatel on puudulikud andmed teinud kindla juhtumite arvu hindamise võimatuks.[8]

Eutanaasia võib esile kutsuda ka ravist loobumine kavatsusega elu lõpetada. Sedatsioon (teatud uimastamise viis) samaaegselt toidu ja vedeliku manustamise lõpetamisega võib tahtlikult inimese elu lõpetada.

Näiteks Hollandis oli 1990. aastal 8750 juhtumit, kus ravi piirati või peatati eesmärgiga surma kiirendada ilma sellekohase sooviavalduseta. See on mitte-vabatahtlik eutanaasia ravi lõpetamise teel ning varasemates aruannetes need surmad ei kajastunud eutanaasia surmadena. 2005. aastal on terminaalne sedatsioon dokumenteeritud 8,2% kõikidest surmadest ning 2015. aastal 18,3% surmajuhtudest. Ka Šveitsis tõusis terminaalse sedatsiooni juhtumite arv 6,7%-lt 2001. aastal 24,5%-ni 2013. aastal.[9]

Mõnes riigis, kus eutanaasia on keelatud, toimub see siiski varjatud kujul. Näiteks kui haigele toitainete ja vedeliku annustamine on kvalifitseeritud “ravina”, võib parandamatult haigeks tunnistatud patsiendi ravi lõpetamine tegelikkuses tähendada seda, et talle lõpetatakse vedelike ja toitainete manustamine, mistõttu inimene sureb vedelikupuudusesse.

Ka dementsuse all kannatavate patsientide eutanaasia Hollandis on olnud pikka aega tõusutrendis – nende arv kasvas 12-lt patsiendilt 2009. aastal 169-ni 2017. aastal. On vaieldav, kui paljusid nendest patsientidest peeti eutanaasia ajal teo- ja otsustusvõimeliseks.[10]

Belgias näiteks registreeriti 2013. aastal ametlikult vaid 14 eutanaasiajuhtumit, mis puudutasid dementsust põdevaid patsiente (kusjuures kõiki neid peeti otsustusvõimeliseks). 2010. aastal viidi läbi aga sõltumatu uuring, mille kohaselt ligi 200 dementsuse all kannatava patsiendi elu lõpetati eutanaasiaga ilma nende nõusoleku või eelneva selge juhiseta.[11]

Mis puutub psühhiaatriliste patsientide eutanaasiasse, siis ka need numbrid on Hollandis oluliselt tõusnud: nullist 2008. aastal kuni 83-ni 2017. aastal. Juhtumid hõlmavad depressiooni, isiksusehäireid, psühhoosi, post-traumaatilist stressi või ärevust, toitumishäireid, narkootiliste ainete kuritarvitamist, pikaajalist leina ning autismi. 70% nendest olid naised. Arvud kasvavad samas tempos ka Belgias.[12]

Eutanaasiaks survestamist või mõjutamist on keeruline tuvastada, kuid see puudutab erilisel viisil just kõige haavatavamaid patsiente. Surve võib olla peenem, kui eutanaasiat kasutatakse organidoonorluse eesmärgil või inimeste puhul, kes peavad ennast teistele koormavaks.

Kanadas annetasid 30 inimest oma elutähtsaid organeid viie-aastase perioodi vältel (2016-2020). See number tõusis märgatavalt 2019. aastal, kui ainuüksi Ontarios oli doonoreid 18.[13]

Ootuspäraselt on ka oma nõusoleku andnud patsientide toodud põhjendustest näha, et nende otsus põhineb tegelikult muudel kaalutlustel, kui seda on füüsiline kannatus ja valu. Oregoni osariigis USAs, kus abistatud enesetapp seadustati 1997. aastal, on avaldatud andmed inimeste kohta, kes oma elu abistatud enesetapuga lõpetasid. “Elu lõpuga seotud mured”, millele viidati, hõlmavad:[14]

• 89,9% olid mures sellepärast, et “nad ei ole enam võimelised osalema tegevustes, mis teevad elu nauditavaks”
• 90,6% olid mures “autonoomsuse kaotamise” pärast
• 73,6% olid mures “väärikuse kaotamise” pärast
• 47,5% olid mures “oma perekonnale, sõpradele ja hooldajatele koormaks olemise” pärast
• 43,1% olid mures “kehaliste funktsioonide üle kontrolli kaotamise” pärast
• 27,4% olid mures “puuduliku valuvaigistamise” pärast
• 4,5% olid mures ravi maksumuse pärast

Nagu näha, ei ole valdav osa nendest põhjustest meditsiinilised. Iseseisvalt hakkama saamisega seotud muresid on kerge mõista, kuid nende puhul aitab perekonna või kogukonna toetus, eakate ja kannatajate väärtustamine, mitte nende enneaegne tapmine. Abistatud enesetapp ja eutanaasia ei leevenda mitte ühtegi eelpool välja toodud muredest. Nende kaudu on ainult võimalik tappa inimene, kellel need mured on.

Kanadas seadustati abistatud enesetapp 2016. aastal. Sealsed lood, mis on viimastel aastatel avalikkuse ette tulnud, paljastavad samuti, mis abistatud enesetapp oma olemuselt on: surmaotsus haavatavatele. Mõned näited päriselust:

• Endisele sõdurile, kes kannatas post-traumaatilise stressi (PSTD) ning eelnevast aktiivsest teenistusest saadud vigastuste all, pakuti võimalust abistatud enesetapuks, kui ta helistas raskustes veteranidele mõeldud nõuandetelefonil.[15]
• Puudega 31-aastane naine, kes elas “täielikus vaesuses” sai loa abistatud enesetapuks, sest ta ei ei suutnud leida taskukohast majutust. Otsuse kiitsid heaks kaks Kanada arsti.[16]
• Kvadripleegia all kannatav mees, kellele ei võimaldatud sobivat koduhooldust, avaldas seejärel soovi abistatud enesetapuks, sest ta tundis end riigi tervishoiusüsteemi poolt hüljatuna.[17]
• Krooniliselt haige 37-aastane naine, kellel puudus juurdepääs kvaliteetsele ravile, jõudis järeldusele, et surm oli talle ainus kättesaadav “ravi”, vaatamata soovile elada.[18]

Need lood iseloomustavad selgesti muutust, mis on Kanada ühiskonnas vaid lühikese aja jooksul toimunud: üha kergemini eelistatakse vajalikule hoolitsusele patsiendi tapmist. Abistatud enesetapu võimaldamisega luuakse ühiskondlik ootus kannatusi vältida ning mitte osutuda lähedastele “koormaks”. Inimlik armastus ja hoolivus pööratakse peapeale: tapmises nähakse halastust ning kannatusterikkas elus isekust.