Abort ja inimõigused

Õigus elule on esimene inimõigus, milleta ei oleks mõtet ühelgi teisel õigusel või ühiskondlikul hüvel. Näiteks õigusel luua perekond, valida töö- või elukoht, sõna- ja liikumisvabadusel, ligipääsul headele õppimisvõimalustele ja tervishoiuteenustele on mõte ainult siis, kui on tagatud õigus elule. Seega on abort kui sündimata laste massiline tapmine kahtlemata üks olulisemaid inimõigusi puudutavatest küsimustest tänases maailmas.

Seadustatud abort on totalitaarse režiimi vili

Abort on nõukogude kommunistliku režiimi pärand nii postsovetlikele kui teistele kaasaegsetele ühiskondadele. Niipea kui bolševikud 1917. aastal võimu haarasid, astuti samme selleks, et kummutada traditsiooniline, loomuseadusel rajanev ühiskonnakorraldus ning seda kandev perekonnakultuur. Seda tehti eeskätt selleks, et perekonna institutsiooni nõrgestamise arvelt kasvatada riigivõimu mõju üksikisikute üle. Otsustavad sammud astuti väga kiiresti: 1917. aasta detsembris seadustati abielulahutus, 1920. aastal abort ning 1922. aastal dekriminaliseeriti prostitutsioon ning homoseksuaalsed suhted. Ka korraldused laste kasvatamise ja harimise institutsionaliseerimiseks tegi riigiaparaat kohe kommunistliku režiimi algusperioodil. Perekond kui institutsioon sai hoobi, millest ta ei ole tegelikult tänaseni toibunud.

Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Eesti territooriumil seadustati abort 1956. aastal. Hinnanguliselt on tänaseks Eestis abordi läbi tapetud enam kui 1,5 miljonit inimest, mis ületab meie praeguse rahvaarvu. Selle numbri kõrval kahvatuvad kõik muud repressioonid, kaasa arvatud küüditamine.

Kommunistlikku ideoloogiat täiendas jõuliselt eugeeniline ideoloogia natsionaalsotsialistlikul Saksamaal, kus nii aborti kui eutanaasiat kasutati ulatuslikult n-ö rassilise puhastamise eesmärgil.

Rääkides sellest, kui palju inimesi hukkus 20. sajandi totalitaarsete režiimide kuritegude tagajärjel, ei tohi unustada, et nende varal juurutatud mentaliteedi tõttu on üle maailma pidanud — ning peavad siiani — hukkuma sajad miljonid sündimata lapsed.

Kommunistliku revolutsiooni osaks olnud seksuaalrevolutsioon vallutas 1960. aastatel ka suure osa Euroopast ja Ameerikast, mille tagajärjel toimus abordi seadustamine valdavas osas lääneriikides. Kommunistliku režiimi territoriaalsed vallutused ei ole seega võrreldavad ideoloogilise vallutusega, mis ulatus geograafilistest piiridest palju kaugemale, märgistades oma pitseriga terved riigid ja rahvad ka pärast selle režiimi poliitilist kokkuvarisemist.

Eesti taasisesesivumise ajaks oli suur osa Euroopa kultuuriruumist oma elu ja perekonda austavatest alustest juba sedavõrd võõrdunud, et püüdes küll kuritegelikku nõukogude režiimi hukka mõista, ei osanud või ei pidanud me võimalikuks lahti öelda selle rängast pärandist — abordist —, mis jätkab oma hävitustööd ka meie tänases vabas ja heal järjel ühiskonnas.

Õigus elule teise maailmasõja järgses maailmas

Kahekümnendat sajandit varjutanud kaks maailmasõda vapustasid tervet maailma. Kommunistliku ja natsionaalsotsialistliku režiimi all pandi toime lugematul hulgal inimsusevastaseid kuritegusid — nii eugeenilistel kaalutlustel, vähemusrahvuste hävitamiseks kui ka tervete režiimivastaste ühiskonnaklasside, näiteks vaimulike ja intellektuaalide, kõrvaldamiseks. Tapeti miljoneid inimesi, sest nende õigust elule ei aktsepteeritud.

Teise maailmasõja lõppedes otsustati luua Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) eesmärgiga valvata rahu maailmas. Et äsja kogetud jõhkrad kuriteod enam korduda ei saaks, sõlmiti 10. detsembril 1948 ÜRO peaassambleel enneolematu ulatusega rahvusvaheline kokkulepe: inimõiguste ülddeklaratsioon, mille allkirjastasid peaaegu kõik maailma riigid, kokku 193 riiki. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 3 ütleb:

“Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele.”

ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (1966), mis jõustus Eesti Vabariigis 21. jaanuaril 1992, sätestab samuti artiklis 6:

“Igal inimesel on võõrandamatu õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.”

See sõnastus on peaaegu identne Eesti Vabariigi põhiseaduse sõnastusega, millest tuleb juttu allpool.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (1950), mis jõustus Eestis 14. aprillil 1996, sisaldab õiguse elule kaitset artiklis 2, mis ütleb järgmist:

1. Igaühe õigust elule kaitstakse seadusega. Kelleltki ei või tahtlikult võtta elu, välja arvatud kohtuotsuse täideviimisega, mis järgneb süüdimõistmisele kuriteos, mille eest seadus näeb ette taolise karistuse.
2. Elu võtmist ei käsitata käesoleva artikli rikkumisena, kui see tuleneb absoluutsest vajadusest kasutada jõudu:
   a) inimese kaitsmisel õigusvastase vägivalla eest;
   b) seaduslikul vahistamisel või seaduslikult kinni peetud isiku põgenemise vältimiseks;
   c) seaduslikel toimingutel rahutuste või mässu mahasurumiseks.

Nagu näha, on see säte ehitatud üles kaheosalisena: esimene lõige sätestab üldreegli, et ükski konventsiooni osalisriik ei või tahtlikult kelleltki elu võtta, teises lõikes on aga esitatud loetelu juhtudest, mille korral ei käsitleta absoluutsest vajadusest tulenevat elu võtmist kõnealuse artikli rikkumisena.

Oluline on veel täheldada, et artikli 2 teine lõige sisaldab kahte olulist põhimõtet. Esiteks, on punktides a) kuni c) esitatud loetelu juhtudest, mil elu võtmist ei käsitleta konventsiooni rikkumisena, ammendav. Euroopa Inimõiguste Kohus on rõhutanud, et kuivõrd tegu on kogu demokraatliku ühiskonna kõige fundamentaalsema õigusega, tuleb sätet tõlgendada kitsalt (vt otsus asjas McCann and others versus the United Kingdom (1995)). Teine oluline põhimõte seisneb selles, et kõnealuse artikli kohaselt on täielikult ja alati keelatud igasugune riigipoolne tegevus, mis on otseselt suunatud tapmisele. Seda põhimõtet on Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutanud, öeldes:

“Artikli 2 tekst kui tervik näitab, et selle 2. lõige ei defineeri mitte juhtusid, mille korral on lubatud tahtlikult üksikisikut tappa, vaid kirjeldab asjaolusid, mille esinemisel on lubatav kasutada jõudu, mis võib – soovimatu  tagajärjena – viia  üksikisiku elu kaotuseni. Samas ei või jõu kasutamine ületada “absoluutse vajaduse” piiri saavutamaks ühte lõike 2 punktides (a), (b) või (c) toodud eesmärkidest.”

Seega tähendab artikkel 2 lõikes 2 toodud “absoluutse vajaduse” nõue, et ka nimetatud juhtudel on elu võtmine õigustatud üksnes siis, kui samu eesmärke ei ole võimalik saavutada isiku õigusi vähem kahjustavate vahenditega. Ehk teisisõnu on riigi poolt isiku surma põhjustamine käsitletav õiguspärasena üksnes juhul, kui seda on tehtud ühel artikkel 2 lõige 2 punktides a) kuni c) kirjeldatud eesmärgil ning üksnes ultima ratio ehk viimase vahendina.

Eeltoodu annab mõista, et abordi seadustamine riigi poolt – ja veelgi enam selle rahaline toetamine – on formaalselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastuolus, kuna inimeste tapmine enne sündi ei mahu ühegi artikkel 2 lõikes 2 toodud erandi alla ega tulene ka mingilgi moel “absoluutsest vajadusest“.

Nende dokumentidega tutvudes võib igaüks veenduda, et kõige olulisemates rahvusvahelistes lepetes pole sõnagi juttu abordist ning et tegelikult sätestavad need dokumendid nii iga inimese õiguse elule (ja selle osana ka riigivõimu kohustuse kaitsta inimeste elu) kui ka kõigi inimeste võrdsuse seaduse ees.

Veelgi enam, sündimata laste õigus elule on spetsiifiliselt välja toodud ÜRO 1959. aasta lapse õiguste deklaratsioonis ning 1989. aasta lapse õiguste konventsioonis. Mõlemad dokumendid sätestavad, et “laps vajab oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt, kaasa arvatud vastavat seaduslikku kaitset, nii enne kui ka pärast sündi”.

Seega on lapse õiguste konventsioonis lapse all selgelt peetud silmas ka sündimata lapsi.

Lapse õiguste konventsioon jõustus Eesti Vabariigi suhtes 20. novembril 1991 ning see sätestab ka, et riiklike või eraalgatuslike sotsiaalhoolekande asutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite lastega seonduvas tegevuses tuleb esikohale seada lapse huvid (artikkel 3). Samuti kinnitab konventsioon, et sellega ühinenud riigid tunnustavad iga lapse loomuomast õigust elule (artikkel 6).

Tõsiasi, et lapse õiguste konventsioon tunnustab selgelt sündimata laste õigust elule, on eriti kõnekas veel seetõttu, et konventsiooni esialgse teksti valmimise järel, mis oleks lubanud tõlgendada õigust elule alles pärast sündi, otsustati seda täiendada just nimelt selleks, et konventsioon kaitseks selgesõnaliselt ka lapsi emaüsas.[1] Õigus elule (artikkel 6) ning õigus tervishoiule (artikkel 24.2(d)) kehtivad seega ka lastele enne sündi.[2]

Tulles aga tagasi 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni juurde, siis selle artiklis 6 seisab veel teine oluline punkt:

“Igal inimesel, ükskõik kus ta ka ei viibiks, on õigus oma õigussubjektsuse tunnustamisele.”

Pärast Teises maailmasõjas kogetut, soovisid inimõiguste ülddeklaratsiooni autorid tagada, et mitte kunagi enam ei oleks võimalik teatud inimgruppi — olgu nad vähemusrahvuste esindajad, puudega inimesed või sündimata lapsed — kohelda kui “mitteisikuid”.

Seetõttu on äärmiselt kahetsusväärne, et valdav enamus riikidest, kes on inimõiguste ülddeklaratsioonile alla kirjutanud, on tänaseks seadustanud laste tapmise enne sündi. Veelgi enam, ÜRO agentuurid ise propageerivad nüüd aborti kui äraspidist “õigust” omaenda kokkuleppe vastaselt.

See on tohutu vastuolu, sest maailma tugevaimad riigid ütlevad oma seadustega ühest suust: “Igaühel on õigus elule … välja arvatud sündimata lastel”. Ning on ainult aja küsimus, millal selline selektiivne õigus elule hakkab ohustama kõiki teisi ühiskonnagruppe, alustades haigetest ja vanuritest, nagu see on juba toimunud Kanadas, Šveitsis, Belgias, Hollandis — kuni kõigi teisteni, kes pole mingil põhjusel soovitud. Kui teatud inimeste elu ei ole kaitstud, siis tegelikult ei ole kellegi elu kaitstud ning rahu tagamine maailmas, kus kõige kaitsetumate inimeste elu on surmaohus, jääb illusiooniks.

Uued katsed ümber defineerida õigus elule enne sündi

1990. aastate alguses hakkasid ÜRO tasandil jõuliselt esile kerkima jõukate lääneriikide rahastatud organisatsioonid ja agentuurid, kes naiste ja isegi laste õiguste kaitsmise ettekäändel taotlesid sündimata laste tapmise üleilmset seadustamist. ÜRO rahvastiku ja arengu konverents Kairos (1994) ja ülemaailmne naiste konverents Pekingis (1995) näitasid selgesti, et püüdlused õõnestada elu ja perekonda puudutavaid õigusi on ühendatud kõige kõrgemal rahvusvahelisel tasemel.

Kuigi ÜRO alusdokumendid, millest on eelnevalt juttu olnud, olid mõeldud kaitsma õigust elule, algasid just siis tänaseks igapäevased jõupingutused võtmemõistete ümber defineerimiseks, justkui võimaldaksid juba kehtivad rahvusvahelised lepped manipulatsioone elu ja perekonnaga, mida rahvastiku piiramist nõudvad huvigrupid ning aborditööstus oma üleilmse haarde laiendamiseks kavandasid.

Juba vähemalt kakskümmned aastat on püütud rahvusvahelist elu- ja perekonnavastast poliitikat maskeerida ka populaarsete keskkonnateemade taha. Säästva arengu eesmärgid, mille allkirjastasid ÜRO liikmesriikide juhid septembris 2015, koosnevad 17st eesmärgist, millel omakorda on 169 sihtmärki. Need eesmärgid on seatud, et suunata kogu rahvusvahelist abi ja koostööd aastatel 2015-2030.

Kolmandaks eesmärgiks on seatud tervislik elu ja heaolu igas vanuses inimestele. Selle 7. sihtmärk ütleb, et eesmärgi saavutamiseks tuleb “tagada 2030. aastaks seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste üldine kättesaadavus ning reproduktiivtervise lisamine riiklikesse tegevuskavadesse”. Viiendaks eesmärgiks  on seatud soolise võrdõiguslikkuse saavutamine, naiste ja tüdrukute võimaluste võimestamine. Selle 6. sihtmärk ütleb, et eesmärgi saavutamiseks tuleb “tagada seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste üldine kättesaadavus ning reproduktiivtervisega seonduvad õigused”.[3]

Termini “seksuaal- ja reproduktiivtervis” (ning sellega seotud õigused ja teenused) on ÜRO institutsioonid defineerinud kui mõiste, mis hõlmab rasestumisvastaseid vahendeid, sealhulgas abortiividena toimivaid vahendeid. ÜRO rahvastikufondi määratluse järgi tähendab seksuaal- ja reproduktiivtervishoid kõigile juurdepääsu “turvalisele, efektiivsele, sobiva hinnaga ning meelepärasele rasestumisvastasele vahendile”.[4] Seda terminit kasutavad valitsused, sh USA valitsus, ning agentuurid nagu Rahvusvaheline Pereplaneerimise Liit, rääkides juurdepääsu tagamisest ka abordile laiemalt, ning 2020. aastal liigitas Maailma Terviseorganisatsioon abordi “oluliseks tervishoiuteenuseks”, millele tuleb tagada seaduse piires maksimaalne juurdepääs ka pandeemia tingimustes.[5]

Selliste mehhanismide abil tungib idee abordist kui tervishoiuteenusest üha enam üldkasutatavasse terminoloogiasse, mis kaasneb säästva arengu eesmärgi “tervislik elu ja heaolu igas vanuses inimestele” plaanijärgse täitmisega ning soodustab rasestumisvastaste vahendite ja abordipropaganda ülemaailmset laiendamist ÜRO agentuuride ja rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu.

Nii ÜRO kui ka Euroopa Liidu erinevates resolutsioonides on üha enam levinud idee, mille kohaselt on reproduktiivtervisega seotud nn õiguste rikkumine (sh abordile juurdepääsu piiramine) naistevastase vägivalla vorm. Aborti, mis on iseenesest surmav vägivald sündimata lapse vastu, on samal ajal püütud ülendada rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguseks. Kuigi need tendentsid on oma olemuselt vaid keelelised manipulatsioonid, mis rändavad ühest resolutsioonist teise ühtegi liikmesriiki sidumata, loob see siiski teatavad võimalused aborti piiravate liikmesriikide (nt Poola, Malta) survestamiseks ning võib rahvusvaheliste struktuuride töömehhanismi vähe tundvatele inimestele jätta mulje, et tegemist on rahvusvaheliselt aktsepteeritud õigusega. Seda olulisem on teada, et ükski ÜRO alusdokumentidest, mis on liikmesriikidele reaalselt siduvad, ei võimalda sündimata inimeste õigust elule kahtluse alla seada.

Õigus elule ja Eesti Vabariigi seadus

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab §-s 16:

“Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.”

Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne kinnitab, et põhiseaduses sätestatud igaühe õigus elule hõlmab tõepoolest kõiki inimesi, kaasa arvatud neid, kes ei ole veel sündinud.[6] Sama seisukohta väljendas oma 2002. aasta ametlikus arvamuses ka õiguskantsler Allar Jõks, kinnitades ühtlasi, et põhiseaduse § 16 esimest lauset (“igaühel on õigus elule”) tuleb tõlgendada riigi objektiivse kohustusena “kaitsta sündimata [inimeste] elu”. Ta lisas, et “kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud – raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest. Kaitsekohustus on kehtiv ka ema suhtes, pannes naisele seega põhimõttelise kohustuse eostatud lapse ilmaletoomiseks.” Samuti märkis ta, et “[r]iigi põhiseadusest tulenevaks kohustuseks on tagada kaitse sündimata [inimeste] elule. Riik peab oma kaitsekohustuse täitmiseks võtma tarvitusele piisavad meetmed – ja seda nii normatiivsel tasandil kui tegelikkuses –, mis tagaks proportsionaalse ja efektiivse kaitse.”

Seega on raseduse katkestamine Eestis põhimõtteliselt keelatud, kuigi selle keelu rikkumine ei ole karistuse ähvardusega tagatud.

Hoolimata aga eespool loetletud õigusaktidest, sh Eesti Vabariigi põhiseadusest, mille kohaselt, vastavalt õiguskantsleri 2002. aasta kinnitusele, on riigi põhiseadusest tulenev kohustus tagada sündimata inimeste eluõiguse kaitse, on Eesti Vabariigi seadusandja jätnud seaduste tasandil sündimata inimeste õiguse elule tagamata.

Veel enam, kehtiva regulatsiooni kohaselt rahastab riik suures osas aborte maksumaksja kulul. Vabariigi Valitsuse 2022. aasta 8. juuli määrus nr 64 nimega Eesti Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu sätestab § 57 lõikes 1, et naise enda soovil tehtava abordi maksumusest tasub 70% Tervisekassa ning aborti teha soovival isikul endal tuleb tasuda 30% (medikamentoosse abordi puhul on see suhe pooleks).[7]

Sellega rikub seadusandja ka paljude Eesti kodanike südametunnistuse vabadust, kelle jaoks ei ole igal aastal ligikaudu kolme tuhande sündimata lapse tapmise toetamine nende maksurahast aktsepteeritav.