Abort ja inimõigused
Kokkuvõtteks
Vaadates nii Eesti Vabariigi põhiseadust kui ülalpool mainitud asjakohaseid rahvusvahelisi lepinguid, on selge, et ei rahvusvahelise õiguse ega Eesti konstitutsiooniõiguse tasandil sellist nähtust nagu “õigus abordile” ei eksisteeri. Kellegi inimõigus ei saa tähendada teise inimese tapmist — vastasel juhul pöörduks inimõiguste keskne idee iseenese vastu. Kui abort on ühes või teises riigis seadustatud ning kergesti kättesaadavaks tehtud, siis on see nii poliitilise surve ja inimelu mitte väärtustava mentaliteedi tõttu, mitte aga seetõttu, et kellelgi oleks õigus abordile.
Lisaks tuleb tõdeda, et igal seadusel on nii-öelda pedagoogiline jõud. Ka kõige vägivaldsem ja inimvaenulikum tegevus, mille hulka sündimata laste massiline ja brutaalne tapmine tuleb kahtlemata arvata, saab kiiresti ühiskondlikult aktsepteeritud normiks, kui see on seadusega lubatud ning ka riigi rahalise toetusega soodustatud. Paraku elame maailmas, kus tuleb pidevalt meeles pidada, et kõik, mis on seadustatud, ei ole alati moraalselt lubatav.
Selle kinnituseks tasub meenutada abordi seadustamise ajaloolist päritolu. Nagu öeldud, seadustati abort esmakordselt Nõukogude Venemaal 1920. aastal. See lähtus suuresti bolševike soovist lõhkuda ühiskonnas kehtinud kristlikud traditsioonid ja ühiskonnakorraldus, et need Karl Marxi õpetusest lähtuvalt asendada proletariaadi võimu põlistavate normidega. Samal ajal oli nõukogude ideoloogia, mille teljeks oli ülitugev ja repressiivne riigiaparaat, äärmiselt vaenulik just perekonna vastu. Revolutsionäärid mõistsid, et riigi tähtsuse absolutiseerimiseks ühiskonnas tuleb lõhkuda institutsioon, mis oli seni ühiskondlikus korralduses kõige olulisem. Ja kui soovida purustada perekond kui institutsioon — lõhkuda selle raames eksisteerivad lähisuhted, hoolivus ja tingimusteta armastus ning lammutada inimeste kasvamise ja kujunemise loomulik keskkond, ei ole selleks tõhusamat viisi, kui lubada inimestele vabastust perekondlikust vastutusest, andes neile seejuures piiramatu seksuaalse vabaduse. Nii seadustatigi kiiresti abielulahutus, rasestumisvastased vahendid ja abort ning hävitati tõepoolest suur osa paljude nõukogude okupatsiooni ohvriks langenud ühiskondade moraalsest kultuurist. Püüdes seda nüüd taas ehitada, leiame ennast aga olukorras, kus need laastavad ideed on levinud ja juurdunud kogu maailmas.
Õigus elule aga on ja jääb esimeseks inimõiguseks, mille tunnustamine nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasandil on ühtlasi ka esimene elementaarne samm ühiskondliku korra taastamiseks tänases maailmas.
Viited
[1] Bruce Abramson, Violence Against Babies: Protection of Pre- and Post-natal Children Under the Framework of the Convention on the Rights of the Child (World Family Policy Center, 2006), lk 57.
[2] Eestikeelses tõlkes on artikkel 6 lapse õiguste konventsioonis tõlgitud: “Osalisriigid tunnustavad iga lapse sünnipärast õigust elule.” See on ebatäpne ning lubab järeldada, justkui oleks kõnealune kaitse kohaldatav vaid sündinud lastele. Originaali järgi oleks täpsem öelda “loomupärast õigust elule” või “põhiõigust elule”: “States Parties recognize that every child has the inherent right to life.”
[3] Riigikantselei: https://riigikantselei.ee/sites/default/files/contenteditors/Failid/SA_eesti/saastva_arengu_tegevuskava_2030_ uro_et.pdf.
[4] UNFPA: http://www.unfpa.org/sexual-reproductive-health
[5] World Health Organization, Maintaining essential health services: operational guidance for the COVID-19 context: interim guidance, 1 June 2020, https://www.who.int/publications/i/item/WHO-2019-nCoV-essential_health_services-2020.2.
[6] Eerik-Juhan Truuväli (toim), Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne (Tallinn: Juura, 2004), lk 145.